R. 18.07.03 (Rootsi ja Eesti vahel)
L. 19.07.03 ~22.00 (Charlottenlund)
P. 20.07.03 22:17, (Charlottenlund)
T. 22.07.03 10:30 Bremeni lähedal
K. 23.07.03 00:59 (Roueni lähistel tanklas)
K. 23.07.03 23:00 Nantes` lähedal
R. 25.07.03 Südaöö paiku Algecirase lähedal
L. 26.07.03 Tangier’ raudteejaama kohvikus
P. 27.07.03 17:19 (GMT+00)
E. 28.07.03 23:15 endiselt hostelis Marrakeshis
T. 29.07.03 21:15 El Keläe M`Gouna`s “hotellis”
K. 30.07.03 13:02 kohvikus Vallee du Rose’ lähedal
K. 30.07.03 22:20 hotellis linnakeses Rich
R. 01.08.03 14:00 hostelis Fesis
L. 02.08.03 03:53 Tangier’i bussijaama kohvikus
P. 03.07.03 23:52 autos Zaragoza lähistel
E. 04.07.03 23:02 Montpeiller’ lähistel
T. 05.08.03 pärast 22:00-i 50 km Frankfurtist
R. 08.08.03 ~11:00 kodus
R. 18.07.03 (Rootsi ja Eesti vahel)

Nonii, esimene päev merel. Sõidan parajasti Kappleskäri poole ja tuju on täitsa tipp-topp. Alguses polnud eriti hea, sest laev on selline, et pole nagu eriti magamiskohti nende jaoks kes dekipiletiga reisivad.

Istun mina siis laevanurgas ja vaatan kuidas laev sadamast väljub, tuleb juttu ajama üks Jan. See et tegemist on Janiga selgus muidugi hiljem, aga väga tore mees paistab olevat, Saksamaalt, radioloog. Ta läheb homme Kopenhaagenisse ja lubas mu peale võtta, kell 8 saame “informationi” juures kokku. Lubas kell 16.00 Kopenhaagenis olla, “so am I a lucky bastard or what “? :).

Lähen võtan endale ka vist kajuti, siin on magamiskohtadega ikka väga kitsas. See küll kahandab minu pangakaardil olevat rohkem kui poole võrra (~200 eek), aga arvan, et asi on seda väärt. Palju lätakaid ja leedukaid on laevas ja üks grupp ameeriklasi/austraallasi/uusmeremaalasi (ühe austraalia tuletõrjujaga ajasin pikemalt juttu). Elektrirongiga sõitsin täna.

L. 19.07.03 ~22.00 (Charlottenlund)

Tere päevik :) Laman 8 km Kopenhaagenist kirdes, kõht on täis, käisin just ujumas. Jan oli sõnapidaja mees, saime pisut enne 8 kokku ja ta tõi mu Kopenhaagenisse ära. Üle 700 km tulime koos ja enne 17.00 olin kesklinnas. Keskmine kiirus oli ~130 km, v.a. üks peatus umbes poolel teel. Imeilus linn, G-tähega, mingi järve ääres. Rootsist sõitsime praamiga Taani (20 min) ja ilusad sadamalinnad olid. Päris lühike vahemaa on sealt ja omal ajal käis vist kõva madistamine lahel.

Tükk aega I-punkti leidmiseks ja hiljem otsustamiseks kas minna hosteli või telkima, aga otsustasin lõpuks telkimise kasuks (65 DK + 45 rongipiletid). Hostel oleks umbes sama palju maksma läinud (alates 90 DK), aga pisut liiga kaugel kesklinnast, et jala minna. Saatkond on ka siin päris lähedal, v.o. saan isegi jala minna homme. Täna on plaan kõigepealt saatkond üles otsida ja siis linna jalutama.

Janiga arutasime üksinda ja mitmekesi hääletamise eripärasid – ei jõudnud selgusele kumb parem on. Tegelikult on vist nii, et teel on üksi parem olla ja linnades mitmekesi. Kui järgmine aasta minek on, siis peaks sellist kombineeritud asja proovima.

Rebast nägin eile kui rongilt maha tulin. Täitsa perses, vaatas mulle tükk aega otsa ja läks siis metsa tagasi. Siis tuli uuesti välja ja jälle vaatas tükk aega. Kui kotist hakkasin fotokat otsima, läks ära ja tagasi ei tulnud. Pärast küsisin kohaliku käest ja ta ütles selle tavapärase olevat, sellised need siilid siin olevatki. Täielik Stalkeri õhkkond oli – mingid veidrad inimesed (üksikud), kummaline vaikus ja veidrad varjud metsas, mingi koeraga mees, kes rutuga metsa keeras, kui mind nägi jne. – täitsa sürr.

P. 20.07.03 22:17, (Charlottenlund)

Hullud ratturid on need taanlased ikka. Kõik kohad on rattaid ja sõitjaid täis. Astun mina rahulikult mööda teed, ekssoviet, harjunud teede kuningas olema ja ei pannud tähelegi kui olin jalakäijate teelt kõrvale kaldunud ja ratturite omale sattunud. Mingi vanem mees oli lenksu taga ja sai õnneks pidama, igasuguseid taanikeelseid sajatusi puistas mulle mööda sõites.

Maroko saatkonna leidmine võttis tükk aega. Suur segadus oli rahadega (selle puudumisega õieti) ja ma meeleheitlikult helistasin ja SMS-n Eestisse, lõunaks sai kõik korda, aga ma olin õigest kohast mööda jalutanud ka. Kuskilt metroojaamast leidsin “citybike” ja kimasin siis sellega ringi nagu tõeline Taani turist. Pikapeale leidsin saatkonna üles (umbes 15 min jalutamist kämpimiskohast) ja suundusin piki rannikut vaatamisväärsusi vaatama. Merineitsi, palju turiste, suht mõttetu. Rannik on ilus, ilusad majad, puhtad teed. Peatänavatelt kõrval on imimesi vähe.

Mingi hetk jätsin ratta maha ja kõndisin “mainstream paikades”. Palju värvilisi ja kohalikke, kes raha teenivad (muusikud, joonistajad, nännimüüjad, teatritegijad). Kõndisin ringi ja kui ära väsisin tulin metrooga Charlottenlundi tagasi. Hea kohaomanik lubas mul telefoni laadida, nii et põhimõtteliselt olen Marokoks valmis. Saksamaa sildi tegin ka valmis ja kohe, kui viisa saan, panen ajama. Hääletamise alustamiseks on koht ka valmis vaadatud.

Jahe põhjamaa poiss nagu ma olen, kõrvetasin ennast ära (jälle!!! täiesti tahtmatult). Nägu on punane ja jalad, v.o. peab homme pikkades pükstes ringi liikuma. Toit hakkab otsa saama, katsun varusid täiendada. Kui homme viisa saan, pakun, et hea õnne korral olen kolmapäeva õhtul Le Mont St. Michelis kohal – ptüi-ptüi-ptüi – eks paistab. Mingid itaalia noored suudlevad siin, tüdrukul on punased stringid.

T. 22.07.03 10:30 (Bremeni lähedal)

Eile oli veider päev. Öösel oli vihma sadanud, telk oli väljast märg ja riided/käterätid, mis telgi peal olid, need ka. 11.09 jõudsin Maroko saatkonda. Väga viisakas teenindus oli, anti igasuguseid broshüüre Maroko kohta, täitsin ühe ankeedi ära, tehti koopia kehtetust BDCOL-i töötõendist, ootasin 4 tundi ja oligi viisa käes (150 DK). Võtsin metroo ja ja sõitsin mingisugusesse x metroojaama (mõtlesin, et olen õige kaval ja jõuan ruttu teeotsale). Mõeldud oli hästi, välja tuli nagu alati – kõmpisin oma täislastis kotiga (poest ostsin süüa juurde Kopenhaagenis) ringi, aga ühtegi pealesõidukohta ei leidnud. Mingite kaitserajatisteni jõudsin (I Maailmasõda), trampisin metsas ringi ja lõpuks pidin üle tara ronima, et Tõotatud maale (teeotsale) jõuda.

2 minutit sain hääletada – tuleb politseinik :). Mootorrattaga. Küsib passi, vaatab seda ja hakkab siis seletama, et Taanis ei tohi kiirteel ikka hääletada ja sa pead ära minema. Mina muidugi vastu, et kas tõesti? Ei või olla? Ja hakkan ära jalutama. Kui politsei kadunud, läksin teele tagasi (30 minutit hääletasin vale teeotsa peal). Kahe väikese autoga (arvutifirma omanik + seikleja oma lapsega) sain peaaegu sadamasse, sealt võttis üks Albaania rekkajuht peale (praamiga tõi üle ja temaga sõitsin Bremenini). No vot ja siin ma siis istun ja ootan oma valget hobust. Peaks vist näpuga proovima, Prantsusmaa silt ei toimi eriti.

K. 23.07.03 00:59 (Roueni lähistel tanklas)

Väga kaua ei pidanud eelmisel hommikul ootama, mingi saksa naine võttis peale ja viis ~50 km edasi, tal läks kuidagi sassi see asi ja tankla asemel pani ta mind mingil mahasõidul maha. Õnneks oli lähedal suur toidukauplus ja ma sain endale uue kaardi (eelmise kaotasin Kopenhaagenist välja sõites) ja 60 EUR sularaha (Maritile ja Randelile tänud selle eest).

Kohe kiirtee äärest võttis mind peale Kirgiisiast pärit venelane, kelle vanemad elasid Saksamaal; pakkus mulle piprasalaamit saiaga ja meeteed. Sümpaatne sell oli, hakkas mind hiljem Jeesuse juurde juhatama. Siis läks nagu käest ära natuke, aga paar päris huvitavat mõtet oli tal. Hea inimesega on põhimõtteliselt alati hea koos olla.

Järgmine oli sotsioloogiat õppiv saksa tüdruk, kes oli just mehest lahku läinud, 160-ga liikusime kogu aeg, pisut hipiliku olemisega, pisut Piia moodi, pidi minema Hollandisse sõbrannaga puhkama.

Järgmisest bensukast korjas mind üles belgia ärimees, väga vinge Audi oli tal. Väga hea minekuga, luksusmudel. Rääkis vähe, oli mu inglise keelest vaimustunud ja pidas minu reisikihku veidraks (Köln-Liege).

Liege`ist Namuri saksa naise ja halli Mercedesega, me ei rääkinud praktiliselt midagi.

Namur-Mons mingi raamatupidaja, kes käib Saksa piiril tööl ja töötab mingis magusat tootvas firmas (toodang 600 000 t/a), väga vinge pardakompuuter oli, GPS-i ja värgiga, näitas seda mulle ja rääkisime elust ja ilmast.

Mons-Amiens: belgia tarkvara-arendaja (tegelt oli vist Hollandist), huvitava ja tark mees oli, inglise keelt rääkis hästi.

Amiens`i rist-Amiens: belgia kontrollerite programmeerija, käis 9-nädalasel reisil Aasias, sõitis Moskvast läbi Pekingi rongiga kohale.

Amiens - Karu Perse: prantsuse politsei (sic!). Tuli mu juurde teemaksu võtmise kohas ja hakkasid rääkima, et siin on kiirtee ja siin ei tohi ei seista/ei telkida/ei hääletada, ja käskisid minema minna. Mina siis vastu, et äkki viskate mu ära sinna, kus tohib hääletada, need panid vilkuri katusele ja viisid mu ~40 km edasi – kohta, kus tohib hääletada :). Tore, kui ikka häid inimesi maailmas leidub.

Päris pimedaks oli selleks ajaks läinud ja koht polnud ka väga hea, aga üks prantsuse paar võttis mu peale (väga kummaline mees oli, oleks ta üksi olnud, ma poleks vist peale läinud). Tõid mu 80 km õiges suunas ja tagasi kiirteele. Siin ma nüüd siis olen, pestud, habe aetud ja puhastes riietes. Lähen panen telgi püsti ja homme Le Mont St Michel – palju pole enam jäänud (250 km). Homne eesmärk on Bordeaux.

K. 23.07.03 kell 23:00 Nantes` lähedal

Eile seatud eesmärki ei õnnestunud täita, olen Nantes` lähedal bensukas ja põhimõtteliselt on hea, et ma üldse nii kaugele olen jõudnud. Esimene küüt oli saksa lastekirjanikult/muusikult, kes oli tõsiselt lahe tegija, selline rõõmus ja hästi positiivse ellusuhtumisega.

Vahemärkusena võib lisada, et juba 3. söögikorda järjest söön võita salaamivorsti võileibu. Kui siia nüüd juurde arvestada see piprasalaami, mida vene rekkajuht mulle andis, siis ega ma suurt midagi peale salaami söönud polegi selle reisi jooksul. Paha asi on selles, et pakk on alles poole peal, ma siin ootan ja ootan, et millal halvaks läheb, aga pole veel läinud.

Tänane teine küüt oli šotlaselt, kes läks oma prantsuse sõpru vaatama, mingi sotsiaaltöötaja oli – sümpaatne vend. Ei rõhunud eriti oma aktsendile ja tore oli koos sõita. Temaga sain peaaegu Le Mont St Micheli. Sealt viimased 15 km sõitsin ühe prantsuse paarikesega, tüdruk oli “urban designer” noormees TGV-l piletimüüja. Pidin neile 1 euro andma, sest neil polnud parkimiseks raha kaasas. Kloostrist ma vist ei viitsi rääkida praegu, lühidalt – võimas.

Äraminnes kohtasin 3 hääletajat (tüdrukud). Saksamaalt, see oli küll veider, aga paistis, et neid ikka võetakse peale, mina pidin igatahes kauem ootama kui nemad. Üks kohalik tüdruk uriseva mootoriga tõi mu Rennes’ viiva tee otsale, aga sealt liikus väga vähe autosid. Politsei ja kiirabi sõitsid edasi-tagasi (avarii), mind võttis peale üks tudeng. Päris hästi ei saanudki aru mida ta seal õppis, aga mingi aretamise/kasvatamise teema oli. Pani mind suhteliselt normaalses pealesõidukohas maha, aga sealt viis mingi tainapea mu täiesti valesse suunda (iseenesest olid tal head kavatsused, aga minu jaoks kukkus kaunis kehvasti välja). Tubli poolteist tundi kükitasin seal ja mõtlesin, et milleks mulle see jama. Istuksin vaikselt kodus praegu, loeksin raamatut, vaataksin telekat, vms., vanaks hakkan vist jääma selle asja jaoks. Aasias peaks veel korra ära käima, siis hakkan tsiviliseeritumalt reisima.

Igatahes, Jamal ja Enrico võtsid mu peale ja viisid mu paar km edasi õigele teeotsale. Sealt võttis üks prantslanna peale ja tõi siia. Purssis inglise keelt rääkida ja ma pidin aitama, kui ta sõnu ei teadnud (no niipalju kui mina ta prantsuse keelest aru sain). Hästi ilmekad silmad ja nägu olid tal, lõbus ja sõbralik. Homne eesmärk on Hispaania.


Lilleke


R. 25.07.03 Südaöö paiku Algecirase lähedal

Täielikust õnnest on puudu ainult üks õllekapp. Mingisugune kohalik Cruzcampo õlu on, hele ja täitsa hea maitsega. Kõige parem on asja juures see, et ta tundub olevat 1-liitrine. Peale pole küll kirjutatud, aga silma järgi vaadates (1. õlu alles) paistab nii olevat. 1,5 eurot kõigest. Öömaja on ka tipp-topp (7 eurot). Kõigest järgemööda siis.

Eelmises tanklas Prantsusmaal möödus öö rahulikult. Miskipärast on nii, et kunagi ei jõua ma piisavalt vara üles, et hommikul rekkade peale hääletada. Nagu miljon korda varemgi oli tankla õhtul magama minnes rekkasid täis ja kui hommikul üles ärkasin oli plats täiesti puhas. Umbes nagu mingis sürris unenäos. Tänane toit piirdus kolme juustusaiaga (sai oli hallitama läinud, krt), ühe õuna, ühe koogi ja tassi kohviga. Praegu lisandub tuunikalakonserv õllega.

Esimene, kes eile peale võttis, oli Roveriga prantslane, suurt ei rääkinud ja viis mind Rennes’t pisut edasi tanklasse. Sealt võttis praktiliselt kohe peale prantsuse maaler sinise Peugeot’ga ja polnud samuti eriti jutukas. Bordeaux lähedal tanklas võttis peale/küsisin peale Poola rekkale ja temaga sain kuni 30 km enne Burgos’ Hispaanias.

Poolaks oli veider sell. Kuidagi viril aga samas lõbus selline. Tundus, et ta kuidagi sulas sõidu jooksul ja mu meelest saime päris kenasti läbi (kui ta kohutav poola aktsent venekeele juures välja arvata) ja leppisime kokku, et ta võtab mu järgmise päeva hommikul peale, kui ma varem autot ei leia. Proovisin hääletada pisut, aga läks pimedaks ja polnud eriti hea koht, nii et ei saanud peale. Läksin siis telkimiskohta otsima ja nägin teda parkimas – läksin juttu tegema, tema siis vastu, et “tsevo?”, kuidagi väga külmalt. Ma siis vastu, et ei midagi, lähen ära magama. No et oleks siis õlut või kohvi või saia pakkunud, või juttu ajanud, aga ei midagi - inetu.

Telgi panin kuhugi põlluveerde tankla kõrvale. Hispaanias on kaunis kitsas nende telkimiskohtadega tanklate juures, kaugeltki mitte nii nagu Prantsusmaal või Saksamaal.

Olen mina siis telki sisse kobinud ja magamiskotti pugenud, kui kuulen - hääl. No mõtlen, et aitüma, nüüd on siis kas maaomanik platsis või politsei. Igaks juhuks panen pisargaasi valmis. Viskab keegi kiviga vastu telki, mõtlesin, et mis seal ikka, pole mõtet surnut mängida ja kobin välja – keegi pistab põõsaste taha jooksu. Kobin siis telki tagasi, istun vaikselt ja kuulatan. Jälle kivi. Pigistan gaasi tugevamalt pihku, ärevus hinges ja ronin telgist välja. Seekord oli julgem mees ja kaugelt küll, aga hakkas midagi hispaania keeles seletama. Ma siis vastu, et “sorry, ei saa aru”. Too küsima, et kas ma inglismann? (keegi arem vend põõsast soovitas seda talle), ma siis vastu, et "english" jah, too siis andekspaluvalt, et “no sorry siis, kui englismann oled”, kõik on “no problemo”, ma siis kurjalt, et kas ikka kõik on “no problemo” ja pidavat ikka olema küll.

Uni oli öösel rahutu ja ärkasin selle peale, et mingid vennad olid otsustanud hakata kell 7 kraaviperve niitma. 7.30 olin teeääres, ja paistis, et need öised kolistajad olid mingid türklased, vms. ja telkisid ise sealsamas bensiinijaama asfaldil, teiselpool hekki. Ei tea mida nad siis seal kartsid ja mis võlusõna see “inglismann” neile oli.

Pool tundi ootasin ja keegi peale ei võtnud, nii et kokkulepitud ajal kell 8 läksin poolaka auto peale. Ta võttis mu omal mittetõrjuval/mittesoovival viisil vastu ja viis õigele teeotsale 36 km pärast Madridi. Mäed olid ilusad, nagu ikka, ja paar linna – muus osas suht unine ja igav sõit. Parkimiskohas (gazolinera :)) hääletasin tunnikese + 25 autot, siis sõin oma kolm juustusaia ja õuna ja tagasi teele. Ei olnud eriti hea koht aga vähemalt sai varjus olla (temperatuur oli ~100), keegi ei pidanud kinni.

Poolakas tuli juttu tegema ja ma proovisin nii sildi kui ka näpuga hääletada. Pärast 3-4 tunni möödumist pidas üks auto kinni ja viis ~50 km edasi. Mingid noored ehitajad olid, inglise keelt ei mõistnud ja vähemalt 1 neist oli pilves. Juht paistis kaine olevat, aga too oli Colin McRaed liiga palju mänginud. Viisid mu tanklasse ja sealt 2. masin pidas kinni ja läks Sevillasse. See tegi küll väikese ringi sisse minu jaoks, aga üle 400 km õiges suunas kiirusega 130 km/h on suur asi. Mingid ehitajad paistsid olevat. Valge bussiga ja midagi nad suitsetasid kogu aeg, ma arvan, et marihuaanat. Pakkusid mulle ka,aga ma ütlesin, et ei suitseta.

Päris toredad sellid paistsid olevat, selline kahtlane kontingent, aga toredad. Ostsid mulle kohvi (superhea) ja seakõrva (Hispaania toode). Pikad jutud pidasime maha hispaania keeles ja ega nad ennast tagasi ei hoidnud eriti. Ühele pahatahtlikule mööduvale autole sõideti järgi, siis mööda ja protsessi käigus üks meie bussi mees konkreetselt näitas perset neile autosolijaile kellest me möödusime.

Viisid mu tanklasse, tegime pilti ja peaaegu kohe võtsid mind peale 2 hipit. Üks õppis disaini, müüs suvel rannal kaelaehteid ja vidinaid, teine endatehtud märkmikke (buss oli vajalikku kraami + koer täis). See disainer oli kindlat pede või ta siis teadlikult käitus vastavalt ja kui ma ei eksi, siis üritas ta mulle külge lüüa. Toredad inimesed tegelikult, rääkisid Marokost ja raamatumüüja uuris palju Eesti kohta ja lubas varsti siia tulla. Tarifa lähedal pidasid kinni ja kõndisin telkimiskohta. Kasisin ennast kõikvõimalikul moel ja nüüd on puhas ja tuunikala-täis-kõhu-tunne. Õlu hakkab otsa saama, täna tuleb eriti hea uni. Homne eesmärk on Rabat või Fes.

L. 26.07.03 Tangier’ raudteejaama kohvikus

Hommikuks oli telk kuiv ja sain vaiad telliskiviga sirgeks toksida, ostsin 2 baguette`i kaasa ja minek. Esimene “lift” oli ameeriklaselt, kes 30 aastat oli Hispaanias elanud ja siin inglise keelt õpetanud. Kiitis mu inglise keelt ja viis mõnikümmend km edasi. Järgmine oli kohalik wind-surfar, kes viis mu Algecirase sadamasse. Tee oli väga ilus: mäed, rand, palju inimesi ja camp-site`e. Mõtlesin, et kui Marokos ei meeldi, tulen “suvitan” siin paar päeva. Gibraltar paistab (paistis) mägede vahelt ja Maroko vastaskallas – väga ilus.

Sadamas selgus, et 11 eurot pileti eest (internetist vaatasin) on vananenud andmed ja sain edasi-tagasi pileti 46 Euro eest – pole kõige hullem. Kohtasin kahte austraalia tüdrukut, täitsa toredad olid, aga ma vaatasin, et lähen parem kolmese praami peale, nemad jäid mingeid sõpru ootama. Laev jäi rohkem kui tund hiljaks, saatsin sms-e ja sõin saia. Lõpuks lasti laeva, ei midagi erilist, paar välismaalast, muidu marokolased. Okse järele haises, aknast polnud peale Gibraltari suurt midagi näha. Maha tulles oli mingi Stalkeri värk jälle. Inimesed/masinad läbisegi tormlesid mingi politseiniku poole, kes kuskil suht suvalises kohas seisis.

Minul polnud muidugi passis vajalikku templit (kust kurat mina pean teadma, et laevas mingi kilekotiga mees templeid annab, kui keegi ei ütle). Jooksin siis tagasi laeva ja sattusin meremehe peale, kellel on eesti naine. Ta juhatas mind kilekotiga templimehe poole ja vaevata sain asjad joonde. Tagasi politseiniku juurde, kiire pilk passi ja tere Maroko!

Kohe kargasid mitu kohalikku ligi, väga pealetükkivad (pakkusid taksot, hotelli, raudteejaama) aga ma olin ettevalmistunud - ignoreerimise ja väitega, et mul üldse raha pole, pääsesin nende küüsist. Vestluse alustamine oli suht standardne, umbes et ma olen niisama su sõps, ma ei taha sulle midagi pähe määrida. Kui ma huvi üles ei näidanud, järgnes kohustuslik “fuck off, tourist” või midagi analoogset. Sadama läheduses nad õige mitu korda üritasid ja isegi suletud Tourist Office`i juures oli paar tükki. Väga raske on nendega, otsa ei tohi vaadata, siis on kohe juures ja raske on lihtsalt sõbralikku tropist eristada.

Tänaval silte pole, kellegi käest teed küsida ei saa – vana kooli-no-milleks-mulle-see-jura ja loobumismõtted tulid peale. Linn oli kohati päris kena, palju rahvast ja mina oma heledate säärte ja suure kotiga olin tihtipeale tähelepanu keskpunktis. Tükk aega otsisin I-punkti (kinni), siis tükk aega raudteejaama (vana kaart oli), lõpuks küsisin politseinike käest teed ja otsustasin raudteejaama jalutada. Mõtlesin, et kui pilet Marrakeshi liiga kallis on, võtan raudteejaamast takso ja sõidan kämpimispaika.

Raudteejaam oli nii pisike, et alguses kõndisin mööda :), raudteed nägin, aga raudteejaama mitte. Lõpuks leidsin ikka üles, kohtasin nelja horvaati, üks õpib dramaturgiat, teised bioloogiat. Istume koos, joome kohvi ja vett. Nad lähevad ka Marrakeshi, pisut nagu irduvad minust oma horvaatia keelega, aga muidu on sõbralikud ja seltsis on ikka segasem. Rong lahkub kell 23.00 (siin on GMT +00) ja jõuab Marrakeshi kell 08.00, sellega jääb ööbimise mure ka ära.

Tee ääres olid ägedad kaktusehekid. Marrakesh olevat tore linn, eks siis homme paistab. Austraalia tüdrukud pidid ka selle rongiga tulema, ehk saab juttu teha. Rongipilet oli 188 Dh, 1 Euro eest saab 10,6 Dh. Väga odav polnud, aga teeolusid tundmata ei tahtnud hääletama ka hakata. Sellised pealetükkivad inimesed sadamas (sisuliselt esimesed sammud uues riigis) pole üldse hea reklaam Maroko jaoks, politsei peaks midagi ette võtma. Paha on olla vene valge riigis, kus valgeid rikkaks peetakse. Muidu on hea olla. Ühel vennal on kitarr kaasas, hakkab mängima.

P. 27.07.03 17:19 (GMT+00)

Eile õhtul istusime 23.00ni raudteejaama lähedal, ajasin horvaatidega juttu ja aja möödudes tuli inimesi aina juurde. Paar kohalikku oli hulgas, aga peamiselt olid seljakoti-inimesed. Austraallased jõudsid ka kohale koos kahe sõbraga. Pikalt ei rääkinud nendega, veider oli see, et isegi nemad magasid tooli peal, mitte magamisvagunites.

Vagun oli mõeldud 8 inimesele, horvaate oli 4 ja mina pressisin sinna juurde. Ega see nende olemist oluliselt paremaks/mugavamaks ei teinud, ... Üks kutt mängib päris hästi kitarri – California Dreamin`... ses suhtes oli neist sõbralik mind ka punti võtta. Jõime pisut Beefeaterit ja siis magama. Üks vend keeras ennast põrandale ja ega ei seal ega mujal eriti mugav olnud. Magada sai, jalad olid risti-rästi ja tihti pidi asendit vahetama.

Kaheksa paiku ärkasin üles, siis oli valge juba väljas ja sai aknast ümbritsevat vaadata. Palju madalaid mägesid, kivikõrb, lambad (aru ma ei saa, mida nad seal söövad), paar kruusateed, mõni beduiin. Pisut pärast üheksat jõudsime Marrakeshi ja meeldivaks üllatuseks siin selliseid pealetükkivaid inimesi polnud. Horvaadid jõid hommikukohvi, mina üritasin kohaliku jaamatöötaja käest välja pressida kohaliku hosteli asukohta. Tegemist oli linna ainsa hosteliga, neli eurot öö, aga see oli kinni. Saime õnneks kotid maha jätta ja linna minna. Majad on neil sellised roosakaspunased (enamus) vist mingi selline kohalik värk, umbes nagu Rootsis. Jalutasime ringi, vaatasime mošeed. Sõitsime hoburakendis (40 Dh, horvaadid tahtsid).

Turuplats oli vinge, palju maotaltsutajaid, ahvid (olen nõrk, läksin reklaami ohvriks :)), hennamaalingud, “pühamehed” jne. Igast kaupa müüdi, alates kingadest ja lõpetades vürtsidega. Hea lõhn oli piparmündi ja vürtsilettide luures. Pressitud apelsinimahla, veidraid magustoite ostsin, pähkleid müüdi. Osavad müüjad, sellised pealetükkivad, aga mitte liiga; oskuslikud ja proffesionaalsed ... hästi mängivad/laulavad need horvaadid.... tugev fiiling. Pärastlõunal läks hullult palavaks, horvaadid läksid sööma, mina Internetti ja panka. Päris nutuseks teeb see rahaline seis - 1300 eeki ja päris pikk maa on veel koduni. Praegu on küll tunne, et sõidaks Tangieri tagasi täna ja oleks homme Euroopas. Katsun mitte kiusatusele järele anda (kuumus ei aita sellele karvavõrdki kaasa). Vaeseid inimesi on päris palju, eesliga sõitvaid inimesi on palju ja marokolased tunduvad üldiselt lühikest kasvu ja kõhna kehaehitusega olevat (no nagu need pikamaajooksjad umbes). Homme vaatan veel Marrakeshis ringi, aga peab siit toredast hostelist ära minema kuna ruumi polevat homseks. Lähen telkimiskohta, aga sellise palavaga pole see vist eriti mõnus. Ülehomme peaks kuhugipoole hääletama hakkama, suund pole eriti kindel ja kiusatus on bussiga minna. Koju tahaks.

E. 28.07.03 kell 23:15 endiselt hostelis Marrakeshis

Horvaatide nimed olid Shasha, Marta (Martina), Boran ja Ozran, kui ma õigesti mäletan. Eile õhtul läksime koos linna. Hästi mõnus oli kui päike oli loojunud. Hullult palju rahvast oli tänavatel, palju rohkem kui päeval, poed olid lahti, inimesed sagisid ringi, muusika mängis (vahepeal oli “call for a prayer”), küpsetati liha ja kala – täiesti eriline õhkkond oli.

Kuna Martina oli tahtnud terve päev kala süüa, mindi kala sööma, mina ka kui suhteliselt passiivne kaasajõlkuja. Tegelikult me Shashaga rääkisime päris palju, Boraniga ka. Horvaadid olid viisakad tegelt, neid oli ikkagi 4 ja enamuse ajast nad rääkisid omavahel, aga aegajalt mõni neist tundis huvi, et kas mul liiga igav pole või tegi lühikokkuvõtte sellest mida nad parajasti jutustavad - meeldiv.

Martaga rääkisin vist kõige vähem, tundus, et ta ei tundnud end inglise keelt rääkides kindlalt, või polnud ma lihtsalt piisavalt huvitav inimene ta jaoks. Ma ütleks, et mingi värk on Shasha ja Marta vahel, kuigi vähemalt Shashal oli tüdruksõber olemas... v-o lihtsalt tundus.

Kokk seisis keset laudadega ümbritsetud nelinurka, küpsetas ja tõstis inimestele ette. Mina sõin kalmaare, erinevat sorti kalu, salatit, joogiks külm coke – suurepärane eine oli. Kogu see õhustik, trummipõrin taustal, küpsetamissuits, pimedus, suurepärane toit (serveeriti(/söödi käega), see oli ikka midagi täiesti erilist.

Pärastpoole jalutasime linnas ringi, jõime apelsinimahla (seda ehtsat) ja otsisime kohta istumiseks. Läksime mingisse 3. korruse terrassil olevasse kohvikusse, jõime piparmünditeed, mis on väga hea ja mida nad teevad värskest piparmündist (eriti hea on lõhn, mida tunned kui vankritäiest piparmündist turul mööda lähed). Horvaadid ajasid omavahel juttu, mina nautisin vaadet, melu ja mahedat õhtut. 23.00-ks tulime tagasi hosteli, õlut baaris ei müüdud ja pood oli kinni (õllega on siin väga kehvasti). Mina keerasin praktiliselt kohe magama, teised läksid Casablanca tüdrukutega vennastuma. Uni oli nii magus, et mina küll ei kuulnud kui nad tagasi tulid. Öösel oli ka palav.

Hommikul kelle 9-ks läksid nad rongile, plaaniga sõita päevaks mere äärde, kuna hostelis kohta polnud. Mina sain õnneks jääda kuna ma üksi olin ja kolisin tuppa number 4. Seal elasid ameeriklane, belglane ja prantslane. Dushi all käisin ja pisut pärast 9 (hommikul) aeti kõik hostelist välja. Läksime üheskoos bussijaama, sest belglane läks Rabati vist. Prantslane jäi kohvi jooma, meie ameeriklasega (Lawrence) otsisime alguses mõni aeg pakihoidu aga kui me seda ei leidnud läksime postkontorisse; saatsin 4 kirja: Kristiinale, Räpinasse, Uuele tänavale ja Riia tänavale. Ameeriklane oli hästi jutukas, 42 aastane, hea suhtleja ja päris tore oli temaga. Huvitavaid mõtteid oli tal ka. Hea jutuvestja ja kuna ta palju rääkis, jõudis palju ära rääkida ka :). Postkontorist jalutasime seda mošeed vaatama, mis on kohe peatänava kõrval... lähen magan vahepeal, pärast jälle....

T. 29.07.03 Kell 21:15 El Keläe M`Gouna`s “hotellis”

... Mina jäin varju jalgu puhkama ja lõõtsutama, Lawrence läks pilte tegema. Pidime 15 minuti pärast kokku saama, aga poole tunni jooksul ta ei tulnud ja hakkasin talle vastu jalutama. Ta oli mingite lastega hädas, kellest ta pilti tegi, nood ei tahtnud kuidagi leppida ühe Dh-ga, mida Lawrence neile pakkus. Mošees proovis Lawrence vist ka pilti teha, aga sealt sai ta jälle kinga (mingi islamivärk, et ei tohi naisi pildistada ja mošeesse minna).

Läksime Jardain du Majorelle`i vaatama. Kuna kiiret polnud, otsustasin läbi Medina minna ja meil õnnestus sealses tänavaterägastikus päris korralikult ära eksida. Poole tunniga leidsime väljapääsu ja päris huvitav oli “köögipoolt” näha. Tundub, et turistid just eriti tihti sinna ei satu. Kõndisime piki linnamüüri, mis Medinat ümbritseb. Kõik on sellist punakaspruunikas-roosat värvi ja täna selgus, et see olevat mingi Marrakeshi-punane, mida kohalikust toorainest tehakse (pool kõrbe on taolist punast värvi, huvitav on vaadata punaseid maju sama värvi taustal). Augud on müüri sees ja nende otstarbele ma pole veel jälile jõudnud. Võibolla mingi ehituskunsti-alane nipp? Ostsime (Lawrence ostsis) viinamarju ja kuskil bensukas jõime vett ja Fantat. Hullult palav oli. Lawrence oli tubli oma suure seljakotiga.

Müür on neil vinge seal Marokos. Küsisime teed aeda ja üpris ruttu leidsime õige koha üles. Aed oli ka vinge. 20 Dk sissepääs, väga suur polnud, aga igasugused huvitavad palmid ja kaktused olid esindatud. Stiilipuhas, rahulik ja mõnus koht (ma pole Marokos veel muid lendavaid putukaid peale kärbse kohanud). Jalutasin ringi, istusin palmi all. Tore oli, et piirded olid bambusest tehtud ja nende ühendamiseks oli kruvide asemel paela (võis olla mingi taime leht lihtsalt) kasutatud. Lawrence käis näitust ka vaatamas, aga ma ei raatsinud. Mõnulesin niisama ja nautisin vaikust, mida Lawrence`i eemalolek põhjustas. Pärast ajasime juttu pargipingil, päikest polnud ja endiselt oli mõnus olla. Hiljem jalutasime mööda linnamüüri äärt jälle tagasi. Paar pilti kohaliku perekonnaga, e-meiliaadresside vahetus ja üheksaks läks ta Tangeri rongile. Kahetses natuke minekut, aga see ei tundunud eriti veenev. Pärast seda kui ta minema oli läinud, jalutasin veel piki linnamüüri ja hiljem veel Medinas, et eileõhtust melu meenutada. Tore oli, aga mitte nii tore kui esimesel korral. Jõin 3 klaasi apelsinimahla – arvatavasti minu elu kõige paremini kulutatud 6 Dh. Jalutasin tagasi hosteli, hetkeks eksisin teelt, pesin ennast ja riideid, ajasin prantslasest toakaaslasega juttu, sõin ja magama. Põhimõtteliselt magasin alasti ja tekita, aga higi voolas ikkagi ojadena. Konditsioneer olnuks abiks.

Tesipäeva hommikul parandasin koti, pakkisin asjad ja saanud hosteliomanikult kinnitust hääletamise võimalikkuse kohta Marokos, jalutasin Ourzazed’i viivale teeotsale. Kümmekond minutit ootamist ja peale võttis kohalik põllumajandustudeng, kes viis 15 km edasi (suur rõõm oli esimese “lift’i” üle :)). Pärast viis üks marokolasest prantslane mind oma bussiga väikesesse külakesse suure turuga. Seal ootasin vast ligi tunni, palju eesleid sagis seal ja põhilause oli “bonjour monsieur”. Laste hulgas (aga mitte ainult) olin tõeline hitt ja vähe oli neid kes valget hääletajat suu ammuli ei vaadanud.

Palju väikeseid ja suuri täistuubitud autosid/busse liikus, mind võttis peale üks geoloog oma maasturiga. Väga nobedat sõitu tegi taolise kurvilise ja piireteta tee kohta, aga teeümbrus oli ilus. Vaheldusrikkad mäed olid, kord kõrged, kord madalad, kord metsaga jne. Ja muidugi need pinnasevärvi külakesed, neid ma kaiffisin eriti. Hea asi on nende külakeste juures see, et kui nad ära lagunevad, on plaksti üks arhitektuurimälestis juures ja ilus silmale vaadata ka. Kui puumaja ära laguneb, pole seal enam suurt midagi vaadata.

Sõitsime venna juurde, vend oli inglise keele õpetaja kohalikus ülikoolis. Kuulasime Bob Marley’t ja sõime paljaste kätega kohalikku toitu. Maitsev oli. Aedviljade ja lihaga (vürtsikas). Magustoiduks arbuusid ja kohalikud puuviljad, mida ma varem söönud polnud (“fig”). Vahetasime e-maile ja sõitsime edasi. Maastik oli peamiselt tasane, kivikõrb, taamal mäed. Väga kena oli.

Paar kena linnakest vahepeal ja El Keläa M’gouna linnas pandi mind maha. Jõin vett ja sõin jogurtit, ajasin kohaliku noormehega juttu Gorge du Dodra’st ja – du Dades’t. Läksin “hotelli”, mis maksis 45 Dh, viisakam kui hostel ja endiselt kohutavalt palav öösel. Receptionist sain teada, et hommikul läheb ühistakso ühte kanjonisse, saab ringi käia ja siis õhtul tagasi. Minu plaan on sinna sõita ja tagasi tulles minna kas hääletama või teist kanjonit vaatama. Sõin ja läksin linna peale jalutama.

Inimesed tervitavad endiselt (“bonsoir monsieur”), kaks kutti tulevad ja “welcome to Morocco” jne., väga sõbralikud ja meeldivad. Ajame juttu ja kui selgub, et ma tahan kanjoneid vaatama minna, on lahkesti nõus näitama kustkohast taksod väljuvad (selle eesmärgiga ma linna läksingi peamiselt). Natuke räägime veel, aga kuna nemad engleesi ei mõista, minu pr. keel pole eriti hea ja ega nad ülearu huvitavad ka ei paistnud, siis sai jutt nagu otsa. Turgatas pähe, et küllap nad ikka raha tahavad oma seltskonna eest ja ütlesin, et lähen hotelli magama. Nemad siis ikka, et lepime homseks aja kokku ja lähme kanjonit vaatama. Ütlesin siis otse ära, et ega ma neile raha ei maksa ja lähen nüüd magama. Vahelduva eduga nad siis kas tegid seda enda sõnul lihtsalt sõbramehe poolest või “student price” eest. Sisuliselt tõmmati mul muidugi perse lohku, sest alguses ma tõesti arvasin, et tegemist on lihtsalt sõbralike inimestega (ikka päris erinevad olid nad Tangeri teenusepakkujatest).

Hotellis sõin apelsini, saatsin paar SMS-i ja siis uuesti jalutama. Üks vend ootas ikka maja ees :). Ütles, et niisama, sõbramehe poolest tahab minuga jalutada ja mulle linna näidata. No ma talle mitu korda kinnitasin, et mul pole talle raha maksta (vaene tudeng Eestist), aga tema oli ikka nii suur sõps, et ei jätnud mind. Kõndisime ringi, ilus linnake, mäeotsast vaatasime päikeseloojangut (supervaade oli sealt), tegime ühe pildi koos ja ta andis oma aadressi kuhu see saata. Hakkasime hotelli poole tagasi liikuma, tuli jutuks, et tegelikult saab ikka pärast ka maksta, no et postiga või nii. Arusaamatuks jääb, et mida ta siis ikka õieti müüs (oma seltskonda vist?, sest teadmised linnast tal küll eriti suured polnud) ja kes võiks potentsiaalsed kliendid olla?

Kliente tal ikka olevat, kuni 300 Dh pidavat küsima. Päris hotelli juures, kui ta vaatas, et senine taktika ei õnnestu ja noos hakkab minema lipsama, tegi ta juttu, et kas mul riideid on ka kaasas? Ma siis vastu, et miks sa küsid?. Einoh niisama, põhimõtteliselt saab meil siin pükstes ka maksta !!! Täitsa perses värk, kas tõesti on selliseid jobusid, kes tema seltskonda oma pükste eest saada tahavad ?! Ta veel viimast korda küsis, ma keeldusin viisakalt ja läksin hotelli. Tema jäi kohvikusse istuma. Ma ei imestaks kui ta seal oleks, kui ma homme välja lähen :). Hotellis dush, SMS-d, päevik, söök ja magama.

K. 30.07.03 13:02 kohvikus Vallee du Rose’ lähedal

Segadust valmistab, et mida see “gorge” tähendab. Eilseni arvasin, et tegemist on kanjoniga, aga tegelikult pole. Hommikul ärkasin 7.30, hullult palav oli öösel (see pole vist üllatus enam). Käisin dushi all, kirjutasin päevikut, sõin seda jubedat vorsti, mida Marrakeshist ostsin, pakkisin asjad kahte kotti ja minekut. 4,5 l vett võtsin kaasa, mis tagantjärgi vaadates tundub liialdusena, aga ettekujutus puudus mul asjast enne minekut.

Sain uksest välja astuda ja sadakond meetrit kõndida, kui eilne sõps ligi astub :). Jalutasime siis koos läbi turu taksobussideni. Tänane päev (so. kolmapäev) pidi turupäev olema. Kott läks bussi katusele, mina ise bussi. Pilet oli 10 Dh, pidavat 6 olema, aga v-o 4 oli siis koti eest. Küllap ma tünga sain, aga see polnud lärmi löömist väärt. Imeilusad külakesed mägede vahel ja 30 min sõitu oruni. Sõps oli jälle nõus pükside vastu oma teenuseid pakkuma, aga ma keeldusin resoluutselt (huumoriga).

Kui orgu jõudsin, ootas mind TEINE sõps bussipeatuses (see tumedanahaline). Too tahtis, et ma tema juures ööbiks ja oli nõus 50 Dh eest orgu näitama (oleks saanud vast odavamalt ka). Tundus mõttetult raisatud raha olevat ja keeldusin. Paar kohalikku pakkusid veel oma teenuseid, aga ma ütlesin, et ei oska prantsuse keelt. Lapsed küsisid raha, pastakaid (“donnez moi un stilo” – tükk aega läks enne kui sellest aru sain) ja komme. 3 jõnglast saatsid mind tükk maad aga siis vaatasid, et lähen nende külast liiga kaugele ja pöörasid otsa ümber.

Naljaga pooleks tundub, et esimene sõna on “ema”, mille siinsed lapsed selgeks õpivad ja järgmine on “donnez-moi un dirham”, seda saab valge mees siin kaunis tihti kuulda. Alguses jalutasin mööda mäeserva, siis läbi oru (oaas, jõgi voolab keskel, ümberringi kivikõrb ja mäed) ja siis ringiga tagasi (umbes 3 h). Kõike seda pea ise nägema, ilus on. Vastutulijad ütlevad enduselt “bonjour” (inimesi suht vähe) ja lapsed tahavad alguses raha ja hiljem pastakat/kommi. 3 külakest oli ümber oru, kõikidest jalutasin läbi. Kaifin, kuidas nad need majad ehitanud on ja kuidas need ümbritseva loodusega kokku sobivad. Majad ja inimesed on lihtsad. Valge mees on rahaallikas. Praegu ootan taksobussi, mis viiks mind El Kel... tagasi, siis hakkan Fesi või Meknes’ poole hääletama.

K. 30.07.03 kell 22:20 hotellis linnakeses Rich

Vist olen siin :), väidetavalt pidi siit Fes’i 160 km olema, aga kui kaarti vaadata, tundub vahemaa 260 olevat. Homme selgub vast. Kui takso tuli, oli ainult 1 inimene seal peal (orus), varsti tuli 1 reisija juurde ja selgus, et ta on “mountain guide”. Praegu olevat temperatuuri pärast suhteliselt “low season” ja pommiplahvatus Cassablancas ja Iraagi sõda olevat ka turistide hulka oluliselt vähendanud. Tavaliselt olevat neid seal palju.

M’Gounas kohtasin jälle oma sõpra :), andsin talle pool apelsini (4 Dh kilo, ülimaitsvad, kogu aeg sõin), paar sõna juttu ja hääletama. Esimene auto võttis peale :). Mingi ametlik “mountain guide” ja sõitis venna pulma. Lisaks sellele on täna Mohammed VI kroonimispäev (1998 krooniti vist). 15 km sain edasi ja seal peatus samuti 1. auto !:), inglise filoloogia tudeng. Ilus loodus ümberringi, Berber oli see piirkond, kus me liikusime (barbar – inimene, kes ei räägi ladina keelt), pidavat kuulus ja pika ajalooga olema ja neil on oma keel, mis araabia keelest erineb. Bounalnes tagurdas üks meile sisse, vo. meievaheline vestlus hajutas ta tähelepanu, aga peasüüdlaseks oli siiski tagurdaja vist.

Kõndisin siis mäest üles (linnast välja) ja imeilus vaade avanes mäetipust. Euroopas oleks taolise vaatega kohad hirmkallid. 3 noort kohalikku lõngust jõlkusid mul sabas, ma tegin näo, et ei mõista pr. keelt. Esimest hääletajat nägin Marokos, tee ääres. Mingi noor kutt ja tahtis vist järgmisesse külla ainult. Aga südame tegi soojaks, et ma päris üksinda seda “püha üritust” Marokos vedama ei pea.

Üks kaubik peatus ~20 minuti pärast, noor kutt jooksis ka juurde, aga tema jaoks polnud enam kohta. Automehhaanik ja valgustuse kujundaja tõid mu siia linnakesse ära. Sümpaatsed inimesed, just abiellunud ja elasid Pariisis. Naine oskas inglise, prantsuse, saksa ja ladina keelt. Mehega rääkisime pr. keeles, see on mul viimase nädala jooksul oluliselt paremaks läinud. Mees kauples mulle odavama hotelli ka välja (30Dh), kohalikku õlut pakkusid (0,24 l), pisut Carlsbergi sarnane ja mulle ei meeldinud eriti, aga janu vastu oli hea.

Bussipilet Fesi pidi siit 56 Dh olema siit, aga ma lähen vist häälega. Pole eriti palju maad jäänud. Kuninga auks on pidustused, jalutasin ringi, kohalikud kaunitarid tulid flirtima (araabia keeles), ostsin 6 Dh eest kohalikku toitu (vorst + sai + kaste + vürts) ja koka. Kohalik treener jõusaalist tuli rääkima. Väga sümpaatne inimene, kutsus külla, kui järgmine kord tulen. Tal on kohvik nurga taga. Üks vähestest, kui mitte esimene kohalik, kes on lihtsalt sõbralik ja ei taha valge mehe raha (meeldiv)... mingi torm on väljas, puhub laudu ja toole ümber ja tolmu üles, paistab, et kisub vihmale.... pärast vanakooli 2 apelsini, palju vett ja siis magama (tänane vedelikutarbimus oli pisut alla 7 liitri). Homme Fes.

R. 01.08.03 14:00 hostelis Fesis

Neljapäeva hommikul ostsin 2 apelsini, jalutasin teeotsani, ajasin seal sõbralike Maroko politseinikega pisut juttu ja hakkasin Fesi hääletama (260 km). Üks taksobuss pidas kinni, aga kui ma ütlesin, et mul raha pole, siis oli neil näost näha, et ega nad mind eriti peale ei taha. Ma siis ei pressinud ka eriti. Järgmine auto kohe peatas ja mingi Prantsusmaal elava Maroko paariga oli tegu. Kaks noormeest oli ka autos, aga seda ei öeldud kellega tegu on, küllap mingid sugulased.

Naise ema elas Midelt’ nimelises linnakeses ja sinna sõitsimegi. Algse plaani kohaselt pidime selles linnakeses ainult 20 min olema (ema külastama) ja mina olin loomulikult nõus nii kaua ootama. Kutsuti tuppa, pakuti muna, oliiviõli ja mingit marmelaadi taolist asja maroko kakukestega, joogiks magus piparmünditee. Kohalike tungival soovil pidime jääma ka lõunasöögiks, minul polnud selle vastu midagi, sain kohalikku elu-olu näha ja küsimusi küsida.

Kohaliku perepojaga ajasime juttu (Mustafa), islamist ja arvutitest rääkisime (ta oli õppinud seda natuke). Tal oli magister majanduses ja ta tahtis USA-see arvuteid õppima minna (tal oli vend seal), aga ei lastud, kuna arvatakse et ta tahab immigreeruda. Päris nukker ikka, ta on 25 ja pole Marokost välja saanud, Prantsusmaale ka ei lasta kuna kardetakse immigreerumist. Head ja sõbralikud inimesed olid, huvitav lõunasöök ka. Oliivid, kartul, salat (maroko), köögiviljad lihaga ja "kakukesed". Endiselt kasutati söömiseks peamiselt käsi. Magustoiduks “fig” ja melon. Tore oli.

Kui edasi sõitsime, paistis autoaknast imeilus ja vaheldusrikas loodus – kõrb, erinevat sorti mäed, seedrimets, orud, jõed (harva) – seda peab ise nägema. Kõige vanemat ja kõrgemat seedrit käisime vaatamas. Ahvipoisid olid, pisut metsikud ja inimesi eriti ligi ei lasknud. Päris palju rahvast käis neile seal saia ja pähkleid pakkumas, nii et meie popkorn neid ei huvitanud eriti.

15 km enne Ifrani pandi mind maha (Azru - imeilus linnake jälle ja kaunis vaade hääletamiskohast), sealt sain 40 km kohalikuga ja pärast seda võtsid peale 2 maffiameest. BMW luksusmudel, vanem mees paistis kõvem olevat ja noorem mees tema alluv. Nooremat oli päris kõvasti lõigatud, käsi oli noaarme täis, mõned neist tundusid päris värsked. Tõsise ilmega olid, minu vastu sõbralikud.

Kesklinnas pandi mind maha ja mina läksin politseinike käest hosteli asukohta küsima (aadress oli mul olemas). Tükk aega pidasid nad isekeskis aru, siis kirjutas üks vigases inglise keeles paberile mida ma tegema peaks et hosteli jõuda (armas temast), teine peatas mulle samal ajal “petit taxi” ja käskis juhil mind odavasse hotelli viia. Ma alguses kartsin arvet, aga 9 Dh läks ainult. Hotell oli otse medina ääres ja maksis 30 Dh. Magamiskoht oli terrassil lageda taeva all (väga mõnus jahe oli seal võrreldes seesmise temperatuuriga).

Kuut poolakat kohtasin, nad olid samuti hääletanud (2 kolmikut), jõin nende teed nende tassist nende suhkru ja nende lusikaga :), ajasime juttu. Õhtul tuli üks hispaanlane terassile, tema oli vist kõige huvitavam inimene keda ma reisi jooksul kohtasin. Jättis kooli pisut enne lõppu pooleli (“civil engineer”) ja hakkas tuletõrjujaks. Kõvasti oli Euroopas reisinud, Iraanis, Pakistanis, Tais, Indias, Malaisias jne. Tark ja huvitav inimene oli, jutt sujus hästi ja põnev oli. Ta on ~ 8 kuud aastas tööl ja ülejäänud aja reisib ringi, plaanib reisisaatjaks minna, et saaks rohkem reisida. www.telefonica.net/web/photoarchive> - tal on seal reisipildid väljas ja see on kindlalt “a must see”.

8-paiku ärkasin üles ja läksin linna jalutama. Esimese asjana sattusin bussijaama, uurisin bussiaegu ja hindasid Tangier’ sõitmiseks. Mingi juustu bussi saanuks 60 Dh eest, aga ma võtan vist 90 Dh, see on ametlik, AC-ga ja antakse ametlik pilet ka. Täna õhtul sõidan Tangieri (00.15) ja laupäeva hommikul võtan esimese laeva Euroopasse tagasi. Kui veab, saab vast ühe päevaga Hispaania läbi, aga ma eriti ei looda sellele.

Vana kindluse varremete juurde ronisin, ilus vaade oli sealt medinale. Üht vaibamüüjat kohtasin, alguses pakkus ta oma kaupa (väga ilus, muide) 300 Dh eest, aga kuna mul raha praktiliselt polnud, ma erilist huvi üles ei näidanud. Kohalikud lihtsalt ei suuda uskuda, et on valge mees ja tal pole 300 Dh taskus. Alguses paistis lihtsalt sõbralik sell, aga hiljem muutus kaunis pealetükkivaks ja ei erinenud eriti tavalisest “hustlerist”. Põhimõtteliselt tõmmati mind järjekordselt haneks, aga ma arvan et parem on ikka olla avatud, leida nii sõbralikke kui rahaahneid inimesi, kui et olla kinnine ja mitte midagi kogeda. Hiljem mõtlesin, et tegelt mul on kaardil see 100 Dh olemas (see oli lõpphind) ja ta rääkis päris haledat juttu oma perekonnast ja et ta pole tükk aega midagi müünud (arvatavasti müüginipp, aga v-o ka mitte) ja mõõduka vaevaga oleksin saanud oma raha kaardilt ka kätte, aga kui tagasi läksin, oli vanamees juba kadunud. Küllap polnud siis määratud.

Jalutasin medinasse – üllatus, üllatus, sõbrad jälle platsis. Et nad ei taha mu raha, tahavad lihtsalt sõbrad olla ja inglise keelt praktiseerida. Tükk aega jagelesin nendega seal, püüdsin selgitada, et ma ei taha nende teenuseid jne, aga need konkreetsed olid ikka eriti järjekindlad. Põhimõtteliselt oli see kõige ebameeldivam kogemus Marokos – mingid pealetükkivad nolgid, kes ei oska piisavalt hästi inglise keelt, et aru saada miks ma nende teenuseid ei taha, samas on võimatu neile ka käte abil selgeks teha, et ma ei taha nende teenuseid (no kasvõi siis kui nende arvates maksmiseks peaks minema). Täiesti võõras keskkond, üksiolek ja pidev tähelepanu keskpunktis olemine (käib pidev sõnelemine giidiga) teeks füüsilise vägivalla kas väga raskeks või võimatuks.

Nad on kaunis osavad tegelikult, mis on ka arusaadav, sest tegemist on ikkagi nende elatusallikaga. Näiteks trikk, kus tuleb ligi 2 “giidi”, üks on selline pisut tõuklemisele kalduv, räuskav ja selgelt ebameeldiv tüüp ning teine on noor, süütu ja lapseliku näoga, inglise keelt paremini oskav tüüp. “Paha” siis on pealetükkiv, käsib valida kummagi vahel ja on tõsiselt ebameeldiv, “hea” siis nagu tuleb vahele ja ajab selle “paha” minema ja proovib oma teenuseid edasi pakkuda. No umbes, et vaata millised tüübid siin medinas ringi käivad ja pärastpoole läheb aina hullemaks, nii et põhimõtteliselt teen ma sulle üleüldse teene, et sinuga kaasa tulen. Ma usun et on tarvis teatavat meelekindlust, et mitte minna kergema vastupanu teed ja neile natuke raha maksta.

Kuna maksmine oli minu puhul välistatud, lõin lihtsalt käega – pole seda sitta mulle tarvis, sisenen medinasse kuskilt mujalt. Sajatuste saatel (rassist :)! ja “get back to your fucking hotel”) jalutasin tuldud teed tagasi. Võtsin vähem “mainstream” sissekäigu, jalutasin pisut ringi (suhteliselt sarnane Marrakeshiga, aga inimesed veelgi pealetükkivamad, või mina lihtsalt väsinud). Kaht uusmeremaalast kohtasin (kiwid), keda eelmisel õhtul hostelis olin näinud ja võtsin neile sappa. Ostsime arbuusi (jälle tõmmati tillist, 10 Dh asemel 20Dh) ja sõime maroko suppi (aedviljadest, vürtsidega), maksis 5 Dh ja oli seda raha kahtlemata väärt. Tagasi hotelli (täna on eriti palav), dush ja chillime siin poolakate ja uusmeremaalastega.

L. 02.08.03 03:53 Tangier’i bussijaama kohvikus

Eile 5-paiku, kui temperatuur pisut järele andis, läksime jalutama. Eesmärgiks oli juutide linnaosa. 2 uusmeremaalast, mina, üks prantslane, üks USA naiskirjanik ja 1 kohalik maroko sell. Kiwid olid normaalsed, teised 2 noormeest tundusid sellised imelikud. Suur segadus oli õige tee leidmisega, üht teelõiku läbisime 4 korda :). Lõpuks leiti postkontor, Heidi? saatis mõned postkaardid, kiwid läksid linna teises osas asuvasse bussijaama ja mina jalutasin sellesse, mis meie hotelli lähedal paiknes. Selgus, et kallima buss väljub teisest bussijaamast, aga õnneks oli veel pileteid odavamale bussile (63 Dh).

Hotelli tagasi, tee pealt ostsin 4 maroko kakukest, moosi ja konserve (21 Dh) tagasitee jaoks. Dush, asjad kokku ja minekut. Hotelliomanik oli nii tore, et ei võtnud mult tänase päeva eest midagi (kuigi ma hoidsin terve päeva seal oma kotti ja käisin 2 korda dushi all), ma olin arvestanud, et kui 15 Dh pääseks, oleks hästi. Ostsin siis 15 Dh eest õhtusöögi (sai, salat, vorst, kaste, friikartulid), alguses pidasin seda liiga kalliks,aga tegelikult maitses imehästi ja oli seda raha igati väärt. 4 Dh eest ostsin klaasi apelsinimahla, aga see polnud kaugeltki nii maitsev kui Marrakeshis. Kõht täis, meel hea, lähen bussijaama.

Buss pidi väljuma 22.00, mina olin 21.30 platsis. Vähese vaevaga leian bussi üles, mingi vend tõstab koti peale ja küsib 10 Dh selle eest. Ma siis vastu, et mida kuradit?, ma ostsin ju pileti, et kui lolliks sa seda valget turisti pead, kui pakiruumi kasutamise eest tahad ka Dh-i saada? Läksin siis tagasi piletikassasse, kurtsin muret, mingi noor kutt anti mulle kaasa ja too siis seletas bussijuhile, et nii ei tohi ikka teha. Eks too sai muidugi kohe aru, et nii ei tohi teha, tahtis lihtsalt palgalisa teenida.

Hotellist lahkudes kohtasin kaht keskkooli? õpilast, kes siin araabia keelt õppisid suvekursustel. Üks oli Kentuckyst, teine Londonist. Nad olid pandud hetkeks pronkstaldrikute poodi valvama (väga vinge koht) ja ma olin neil esimene klient, kes neil õnnestus “pehmeks rääkida” ja poodi sisenema meelitada.

Bussisõit paistis alguses kaunis vaevaliseks kujunevat, üle 30 minuti kulus linnast minema saamiseks (segadused iste- ja seisukohtadega) ja kaunis kitsas tundus see olemine. Pärastpoole sai juba rahulikult magada ja väga palav polnud ka. 00.40 oli peatus mingis x linnakeses, ostsin vett. Praegu istun Tangeri bussijaama kohvikus ja ootan päikesetõusu. 7.45 läheb laev (loodetavasti on selle Algerciasest ostetud edasi-tagasi piletiga kõik OK), siis läheb hard-core hääletamine lahti. Tänane (ebareaalne) eesmärk on Prantsusmaa.

P. 03.07.03 23:52 autos Zaragoza lähistel

Bussijaamast jalutasin päikesetõusul sadamasse, palju rõõmsaid inimesi oli tuututavate autodega tänaval. V-o mingi suuremat sorti sündmus, v-o inimesed lihtsalt tähistasid reede-vastu-laupäeva ööd. Sadamas olid “sõbrad” juba enne 6 vastas, uurisid, et kas mul on laevapilet juba ostetud ja et ega ma ei taha äkki drahme ümber vahetada. Kuna mul pilet oli juba olemas ja drahme ma ka ei tahtnud vahetada, pääsesin kerge vaevaga.

Mingi suhteliselt sürr värk oli sadamas (jälle :)); selle firma putka, kelle pilet mul oli, see oli kinni. No ok, mõtlesin, magan natuke ja vast teevad enne 7 lahti. Ei miskit, kinni mis kinni. Läksin ühe teise kompanii kassa juurde (info oli ka suletud), sealt saadeti kolmanda kompanii juurde ja sealt omakorda politseiniku juurde, kes nurga taga tüdrukutega juttu ajas. Vaatas mu passi ja ankeedi üle (see oli tegelikult valesti täidetud) ja lõi templi sisse. Läksin 3. putka juurde tagasi ja sealt saadeti teise sadamasse :). Kõndisin sinna (samas kõrval), uurisin passi, et kuhu ta selle templi siis lõi – ei leidnud. Küsisin politsei käest, et äkki nad mõistavad inglise keelt. Üks vastas, et “speak Arabic” ja jalutas edasi, teised 2 naersid rahulolevalt. Täielik tõprakari, ma olen rahuarmastaja inimene, aga selliseid tambiks kuni enam jaksu pole – niimoodi väeti turisti üle naerda, täiega ajab sita keema.

Lõpuks leidsin passist templi üles (udune oli) ja sellega oli mure lahendet. Ainus probleem oli nüüd see, et pardakaardi asemel oli mul ainult pilet. 7.45 paiku saabus laev sadamasse ja ~ 45 minutit kulus autode ja inimeste mahalaadimiseks. Päris tore oli seal istuda ja vaadata. Pealelaadimiseks kulus veel ~30 minutit (pilet oli OK, polnudki pardakaarti vaja), istusin akna alla, sõin 3 apelsini ja läksin magama.

Tublisti üle tunni sõitsime, tegin MA-sildi (Malaga) valmis. Hiljem sain teada, et ega nad neid lühendeid eriti ei mõika Hispaanias ja loobusin sellest pärastpoole. Tahtsin autodeki kaudu välja minna, aga selgus, et sealt ei lubata. Jalakäijatele oli eraldi passikontroll, nii et aeg oli raisus ja ma ei saanudki oma MA silti kasutada. Jalutasin teeotsale, hääletasin samal ajal, keegi peale ei võtnud. 2 poolakat olid samuti teeotsal, tegin juttu ja selgus, et nad ootasid seal juba eile kella 12.00st alates (so. 26 h). Umbes tunni hääletasin, moraal polnud eriti hea ja kaalusin läbi linna teise hääletamispaika jalutamist. Poolakate kehahoiakust oli näha, et tegemist on tõsiste kossumeestega (üks tsenter ja üks tagamängija).

Poolakatele peatas auto, paistis, et nad said kokkuleppele ja ma jooksin ka ruttu juurde, et äkki saan veere peale. Prantsuse vanamees polnud vastu. Pikem poolakas istus ette (ta oskas pr. keelt minust paremini), meie koos lühema poolakaga istusime koos kottidega taha (pagasnik oli täis) ja sõit läks lahti :). Vanamees pidi Prantsusmaale sõitma, aga tal oli mingi probleem vist (kuulmise ja sellest tulenevalt koordinatsiooniga, pakun), mitu liiklusohtliku olukorda oli (nt. sõitsime vahepeal vastassuunavööndis, unustati käsipidur parklas peale panna jms.), aga õnneks lahenesid need õnnelikult. Alguses sõitsime kiirteel 40-ga. Konkreetselt :). No vähemalt liikusime me õiges suunas ja sain sellest kehvast kohast ka minema, nii et väga ei nurise. Poolakaga ajasime juttu (hääletamisest ja korvpallist peamiselt). 330 km läbimiseks kulus meil ühe lühikese söögipausiga 6 tundi, nii et võite ise arvestada, mis meil keskmine kiirus oli ;). Almera lähistel läksin maha, vaatasin, et mulle aitab – polnud eriti mugav suure kotiga ja liikumiskiirus oli liiga aeglane.

Kaks rumeenlast võtsid peale ja lubasid 200 km Valenciast viia (~200 km õiges suunas), aga selgus, et tegelikult lähevad nad hoopis Madridi poole ja ma kobisin autost välja. Mingi kohalikuga sain edasi 5 km kehvemasse hääletamiskohta, keegi peale ei võtnud, pimedaks läks ja 2 h ootasin. Mingi peole sõitev noormees võttis peale lõpuks (palju õlut oli autos) ja viis mu lähimasse suurde bensukasse. Pime oli juba, võtsin läätsed silmast, hääletasin 15 minutit (autosid praktiliselt polnud) ja hakkasin telkimiskohta otsima. Ei leidnud. Mingi hotell oli seal ja kuna mul kuhugi telki panna polnud, läksin sinna.

Tükk aega ootasin “receptionis”, lõpuks tuli ainult hispaania keelt kõnelev mees. Proovisin siis talle käte-jalgadega selgeks teha, et soovin võimalikult odavat ööbimist – ta ei saanud aru. Ülbe oli ka veel lisaks. Kuna hotell oli 30 eurot (mul oli 20 kaardil ja 20 rahakotis :)), polnud mul muud teha kui väljas telkida. Kiirtee ääres leidsin enamvähem sileda koha ja panin sinna telgi püsti. Kuna pinnas oli kivikõvaks kuivanud, vajutasin pooled vaiad kõveraks ja lõpuks panin kivid lihtsalt nurkadesse raskuseks. Kaunis äbarik sai ja päris tuuline oli ka, aga ma olin liiga väsinud et sellest ja mööduvate autode mürast hoolida.

Hommikul üles, asjad kotti, hommikusöögiks Nussa ja sai, pool pudelit soolakat (vastikut) vett, läätsed silma tagasi ja hääletama. Tunnikese pidin ootama, siis võttis Kanadast pärit hokitreener peale. Hästi sümpaatne inimene oli. Rääkisime, põnev oli, aga ta sai mind ainult 90 km edasi viia.

Uues kohas ootasin umbes pool tundi ja võttis peale üks puhkusele suunduv US + UK paar. Nad olid teel Püreneedesse ja umbes 3 minutit oli möödas nende reisi algusest. Põhimõtteliselt oli see täpselt see tee mida mööda mul oli tarvis minna. Toredad, sõbralikud inimesed ja rääkisid inglise keelt, nii et nendega oli hea sõita. Kohvi/õlle peatused olid tihti ja nad sõitsid väiksemaid teid pidi, nii et sain rahulikult ka Hispaaniat näha (tuumaelektrijaama näiteks ;)). Naine (Kristina) töötas mingi golfiväljaku heaks (bak. majanduses), mees oli endine mereväelane ja restaureeris praegu nende 400 m2 maja, mis asus lõunaranniku, praktiliselt selle koha kõrval kus nad mu peale võtsid.

Veinikeldris käisime veine proovimas (nemad ostsid ka). Sõime motelli restoranis (steak + õlu mulle), päris maitsev oli, aga kindlasti mitte väärt oma 11 eurost hinda (Kristina maksis). Ajasime juttu, jõime õlut (nemad jõid Bailyies’t ja mingit veidrat ürdilikööri).

Ööseks võtsid nad motellis toa ja olid nõus mind oma autosse magama lubama. Ses suhtes vedas ikka päris kõvasti – 700 km õiges suunas ja ei mingit muret öömajaga. Hommikul pean võibolla hommikusöögi eest maksma, aga see on igati OK, sest nemad on seni igas kohvikus maksnud. Homme saan nendega veel 100 km Prantsusmaa poole ja sealt hakkan Toulouse’ hääletama. Homne eesmärk on läbi Toulouse’ ja Lyoni Saksamaale jõuda. Loodetavasti saab Prantsusmaal ennast kuskil pesta/habet ajada ka. Igatahes peaks siitmaalt edasi ööbimistega oluliselt kergem olema.

E. 04.07.03 23:02 Montpeiller’ lähistel

No Toulouse’i jõudsin, aga Lyoni mitte (300 km). Päris mõnus oli eile öösel autos magada, alguses proovisin allalastud esiistmel, aga nii polnud eriti mugav ja öösel kobisin allalastud tagaistmele (mingi Opeli kaubikuga oli tegemist). Aknad jätsin lahti, pikkusest jäi pisut puudu, aga sirutasin jalad kahe esiistme vahelt läbi ja väga mõnna oli. Isegi nii jahedaks läks, et pidin magamiskoti välja võtma.

Hommikul enne 9 äratati mind koputusega üles, sain motellis dushi all käia. Hommikusöögiks 2 kohvi, mida nad seal endiselt ülihästi teha oskavad, mingid kohalikud “pulgakesed” kõrvale ja sõitma. ~ 150 km sain nendega, mingi kõrvaltee mägedes. Vahetasime e-mailid, hüvastijätt ja ühes bensukas tegime üheskoos pilti (40. pilt oli, nii et ei tea kas tuleb välja).

Praktiliselt kohe võttis peale kohalik Carlos Sainz ja väga nobedad olid need 30 km kurvilisel mägiteel. Hästi kehva koha peal pani mind maha, suured kiirused, kitsas tee, nii et polnud peatumiseks ruumi. Tublisti üle tunni ootasin seal, autosid oli palju, aga ükski ei peatunud. Lõpuks võtsid peale 2 üliõpilast oma maasturiga ja viisid mind ~ 40 km edasi pika tunneli juurde mis Prantsusmaad ja Hispaaniat ühendab. Andis mulle kaasa ühe Shwepps’i tooniku ja purgi oliive :). Mul oli enesetunne kaunis paha, kõht valutas ja väike palavik oli vist ka. Selline ebaregulaarne ja mõõdukas vee/toidu tarbimine ei mõju vist tervisele hästi. Otsustasin tubli lõuna võtta (ilus mägine koht oli), aga kõik mu 4 maroko kakukest olid hallitama läinud, krt. Seega oli mul ales 5 konservi, mida on paha paljalt süüa, purk oliive, mis pole mu lemmikud ;) ja pisut pähkleid. Oliivipurkidel oli kirjas, et mingi kalavärk on ka sees, mõtlesin, et söön siis vähemalt kalad ära, aga oli mingi kalaleotusvedelik lihtsalt ja sinna sisse oli oliive pandud. Ühe oliivi sõin, rohkem ei suutnud – ausalt. Närisin siis kuivi pähkleid ja jõin mitte eriti puhtamaitselist vett. Sõin 4 söetabletti ja Ibumetiini ja selle peale läks kõht ikka täitsa korrast ära. Mõtlesin, et sinna ma suren, aga õnneks läks üle (aitäh hääletajate kaitseinglile selle eest).

Jalutasin tunneli sissekäigu juurde, tunnelitöötajad ajasid sõbralikult eemale. Hääletasin kaugemal ja tunnikese jooksul keegi ei peatanud. Üks hea tunnelitöötaja viis mu teise tunneliotsa. Andis külma vett ja seal oli mõnusam koht hääletamiseks. Kaks noort prantsuse jalgratturit tulid juttu ajama ja varsti pärast seda võtsid 2 noort mägironijat mu peale.

Pau, kuhu mina minna tahtsin, jäi pisut nende teelt kõrvale, aga nad viskasid mu kiirteeotsale ära (~100 km sain nendega mägedes). Sealt viis kohalik ehitusmees mu 10 km edasi teemaksukohta. “Boulangerie” oli kohe seal lähedal, ostsin 2 suurt saia kaasa ja ühe kakukese + limonaadi kohapeal söömiseks – tuju ja tervis kohe oluliselt paremad. 10 minutit hääletasin, peale võttis veidrate (ilusate) helesinakas-roheliste silmadega geoloog. 70 km edasi, keel tal pisut konarlik, aga muidu sümpaatne ja sõbralik mees. Pakkus mulle raha, kui bensukas maha pani mu. Mul kulunuks ära küll, aga kuidagi ebamugav on niimoodi raha vastu võtta, nii et tänasin, aga ei võtnud.

15 min ootamist ja peale võttis prantsuse maksuametnik vanema valge Renault’ga. ~ 300 km sain temaga. Ta oli väga jutukas ja kohutava prantsuse aktsendiga ning mul oli palavik/nõrkus, nii et päris väsitav oli ja minust suurt jutumeest polnud. Praegu olengi 10 km Montpeiller’st, proovisin pimedas hääletada (45 min) aga ei miskit. Lyoni oleks tahtnud välja jõuda. Homsest oleneb kas lähen 6 või 7 päeva graafikus. Inva-WC-s käisin pesemas, see on kõige mõnusam koht, tihtipeale teistest tualettidest eemal (ei pea raha maksma), palju ruumi on ja ma pole veel näinud et keegi peale minu neid kasutanud oleks (st. pole järjekordasid). Jogurtit, vett ja banaane ostsin, tundus et viimase 3 nädala jooksul olen valke kõige vähem saanud, vast aitab see jogurt siis homme vormis olla. 2 Ibumetiini ka, need pidavat palavikku alandama. Pärast poeskäiku on alles 5 eurot, banaanikilo on 60 eek, jogurt 40, aga tuleb huntidega koos joosta kui huntidega koos elad.

T. 05.08.03 pärast 22.00-i 50 km Frankfurtist

Täna ole päris korrali reispäev :) Enne 11.00 sain hääletama, alla tunni ootasin ja ... tra, pastakas sai tühjaks, 0,5 eurot maksab ja mul pole nii palju rahakotia :D, õnneks tanklamees laenas... Igatahes, võttis peale kurja ja koguka olemisega prantslanna ja sõitis Moulhouse'i, mis on minu jaoks 700 km õiges suunas. Koer ja kass ja Ford Focus. Väljas oli kohutavalt palav (see kurikuulus kuumalaine Prantsusmaal), nii et hea et ma ei pidanud seal väljas oma palavikuga higistama. Autos sees oli jälle liiga külm (A/C). Nii ma siis seal külmetasin ja ootasin, et millal ta jälle suitsu teeb, sest suitsetamise ajaks pidi ta akna lahti tegema ja mõnus soojus valgus sisse. Kaunis sõnaaher daam oli, kogu 700 km jooksul vahetasime vast paar lauset (kus ma maha tahan minna ja et palav on). 7h autos ainult 2 lühikese peatusega on ikka päris kurnav, eriti kui on külm, palavik ja hommikust pole söönud. Tegelt olen ma rahul muidugi, küll kodus jõuab süüa ja puhata.

Tanklast võttis peale üks rallisõiduõpetaja Lotuse sportautoga. Kohe selline ehtne sportauto, pealt lahtine, 2 istet ja pagasiruumi polnud. Hoidsin ~60 km kotti süles, sest pagasiruum oli olematu, aga asi oli seda väärt. Nooremana oli see mees ka kõvasti ringi hääletanud ja päris häid lugusid rääkis. Ronni näoga oli, viis mu Saksamaa/Prantsusmaa piirile.

15 minutit ootamist ja võttis peale antropoloogiatudengist DHL-i bussijuht. Sõbralik ja tegi tempokat sõitu, üle 300 km viis edasi. Jogurtit joon, küpsiseid söön, dush ja magama. Homme tahaks Warssawist mööda pääseda, siis peaks neljapäeva õhtul koju jõudma (6 päevaga). Tänaseks saagiks oli 3 lifti ja 1100 km, iga päev võiks selline olla.

R. 08.08.03 ~11.00 kodus

K. 06.08.03

Igatahes, 11-paiku olin hääletamas ja 4 tundi (sic!) pidin ootama enne kui peale võeti. Midagi põnevat ei juhtunud, üle 10 masina pidas kinni, aga ükski ei läinud õigesse suunda (läksid kas Frankfurti või Kölni, mul oli tarvis Berliini). Üks hääletaja oli veel minuga vahepeal, ta läks Prantsusmaale ja võeti suhteliselt ruttu peale. Paistis mingi tropp olevat, sest esiteks ei tulnud ta juttu rääkima ega öelnud mulle tere, teiseks viskas ta tühja limonaadipurgi põõsasse ja kolmandaks läks ta hääletama minust ettepoole, mida peetakse väga halvaks tavaks hääletajate hulgas.

Vesi oli otsas ja kõht tühi, nii et hakkasin tankla juurde tagasi jalutama, teel olles hoidsin igaks juhuks näpu ka püsti ja ena-ena, pärast 4 tundi hääletamist võttis üks puhkuselt tulev saksa vanapaar mu peale. Viisid 300 km edasi, Braunschweigi lähedale suurde tanklasse. Seal oli 3 hääletajat juba ees, 2 poolakat, kellel oli ~500 km koduni ja üks vanem prantslane. Liitri maasikajogurtit ostsin, (leidsin vahepeal Marokosse sõites ülejäänud eurod üles), lõpp läks väga vaevaliselt, aga usun, et vajalikke asju oli seal sees.

Kõigepealt korjati muidugi 2 panit üles, siis prantslane ja lõpuks väike õnnetu Madis. Viidi samasse tanklasse kuhu ma oleksin eelmise autoga ka saanud. Pimedaks hakkas minema, kiirteest oli see uus tankla pisut eemal, nii et rutuga kõndisin teeotsale. Väga kehv koht oli, pime ja peatumiseks polnud ruumi, aga õnneks kaks noort pidasid kinni, võtsid peale ja viisid Berliini lähedale ~200 km ots. Poiss õppis keskkoolis ja tüdruk lõpetas sel aastal, mõlemate vanemad olid õpetajad, poiss oli päris palju reisinud ja oskas suusatada vist hästi. Palusid mul oma vanemaid tervitada.

Pimedas proovisin veel hääletada, hea koht oli ja paar võtjameest paistis ka olevat, aga kolmveerand tunni jooksul ei juhtunud midagi (sõin samal ajal) nii et otsustasin magama minna.

N. 07.08.03

Sel hommikul läks uni enne 9 ära ja ma olin kell 9 hääletamas, mis on päris suur saavutus minu jaoks. Seisin teeotsal ja üks poolakas kutsus oma rekka peale ja viis piiri ära (130 km). Arvasin, et pean pika maa piiripunktini kõndima, aga seal oli mingi kaval süsteem välja mõeldud, nii et rekkad sõitsid kuhugi kõrvale oma järjekorda ootama ja mul polnudki tarvis pikalt kõmpida (tegelikult sain viimased paar km ühe teise leedu rekkaga).

Piirilt ajas poola piirimees minema, ütles, et siin ei tohi hääletada. Mul oli ühe valgevenelasega kokku lepitud, et ta viib mind Leedu piiri lähedale ära kui ma 2 tunni jooksul peale ei saa. Ta pidavat kuskil tanklas oma “stoi” lõpuni tegema ja siis sõitma. Otsisin seda tanklat siis, aga ta läks kuhugi teise suunda vist, nii et ei leidnud. Päris kaugele kiirteele olin kõndinud ja tagasi ei viitsinud ka minna, nii et hakkasin hääletama.

Üks Inglismaal elav poolakas võttis peale, endine hääletaja (kiirteel võtavadki ainult endised peale üldiselt). Tal oli auto igasugust kraami täis, aga ta tegi sinna minu jaoks ruumi seni kui autoni kõndisin. Jutukas ja tore sell oli. Päris häid nalju tegi ja tahtis oma Land Roveriga Venemaa läänest itta läbi sõita. Üks nali oli selline: kõnnivad inglane ja välismaalane Inglismaal mööda tänavat ja välismaalane arutleb, et no kõik on teil siin kena muidu, London ja Stonehenge ja värk, aga et mille kuradi pärast teil siin naiste asemel hobused ringi liiguvad? Ostis mulle lehmasoolikasuppi, mingit kohalikku kapsatoitu (väga maitsev) ja ühe heleda õlu. ~ 200 km viis edasi. Poznanis pani maha suunaga Varssavi poole.

Küsis et mis rahvustoidud Eestis on, ma siis pakkusin mulgiputru ja verivorsti ja hapukapsaid, aga neil Poolas olevat need asjad kõik olemas (kama ununes ära ja igast vaese inimese kördid jms). Huvitavate kohtade kohta küsis ka, ma pakkusin siis metsi, rannikut, saari, järvesid, erinevaid vanalinnasid, aga tegelikult pole seal midagi nii väga erakordset. Piusa koopad võiks ehk unikaalsed olla ja tuhamäed Narvas, aga need ei tulnud ka meelde. Päris nukker on see seis nende unikaalsustega.

Pool tunnikest hääletasin aga siis tuli kohutav unekas peale ja tegin umbes tunnise uinaku. Uuesti hääletama (LT sildiga) ja peale võttis Leedu venelane. Too muust ei rääkinud kui naistest, et kus, kaua ja kui palju ta jälle kedagi pannud on. Liikus Varssavi suunas aga läbi Lomzi, st ringiga põhjast. Õhtul olime mingi imepisikeses tanklas, kus ühtegi masinat ei liikunud, nii et jäin temaga ööseks sinna. Erinevalt sellest poolakast kellega Hispaanias olin, pakkus leedukas leiba ja mingit külmsuitsusinki, jõime veini ja vaatasime telekat. Pärast veel üks kohalik poola õlu kohalikus baaris.

Mina magasin telgis, leedukas kabiinis, 5.30 oli äratus ja 6.00 oli start. 270 km oli sealt kohast piiri vist, ma läksin 20 km enne piiri maha (Suwalki?) ja hääletasin seal, sest ei tahtnud pikka rekkajärjekorda maha kõmpida. Kaks venda Leedust võtsid peale (LT silt oli abiks jälle :)) ja viisid piiri ära. Mingisugune tõrge oli piiril, inimesed ootasid, masinad ei liikunud. Ühe mehe õnnetus on teise mehe õnn, nii et mina sain rahulikult käia masina juurest masina juurde, vaadata numbrimärke ja küsida, et ega keegi Eestisse ei lähe. Paar autot oli, aga need olid kõik täis ja mina sinna peale ei mahtunud.

Üht Läti autot nägin, sakslane oli sees ja läks Riiga. Hästi lõbusa olemisega muhe vanamees oli, päris kiiresti sõitis ja kui kuulis, et mul oleks tarvis kell 7 Riias bussijaamas olla, pani auru veel juurde. Vihma sadas kõvasti vahepeal (põhimõtteliselt esimene vihm 3 nädala jooksul), siis paistis jälle päike. Leedu – Läti piiril oli sama kamm mis Poola – Leedu piiril – autod seisid, keegi ei liikunud, piirivalvurid midagi ei seletanud. Küsisin Eesti autode peale, aga keegi ei läinud Tartusse. Küsisin siis Võrru mineva auto peale ja ootasime koos ehitusmeestega üle piiri pääsemist. Autosid kogunes järjest juurde nii et varsti läksin järgmisele luureretkele :). Üks eesti numbriga auto oli, aga seal kõrval seisvad inimesed rääkisid inglise keelt, nii et ma arvasin, et masin ei kuulu neile. Tagapool oli üks Tartusse minev auto, lubas peale võtta. Kõndisin siis oma koti järele, mis oli Võrukate autos ja need inimesed kes eesti auto kõrval olid, need tegid juttu. Selgus, et üks läheb ka Tartusse ja on nõus mind peale võtma - viisin siis oma koti sellesse autosse ja vabandasin/tänasin tagapool asuvat autojuhti.

Saksa firmaomanik oli, kes kiirustas Tartusse sõbraga kohtuma. Endine rallisõitja oli, kuni Riiani võistlesime kohalike ralliässadega, siis võistlesime ajaga. Väga põnev oli. Masin polnud eriti kiire (1,6 Opel Astra) aga väga tempokalt võttis ta kurve ja sirgeid (üle 180 km/h oli tippkiirus). Tal endal olevat BMW 320 hj mootoriga, pidavat 270 km/h sõitma. 10 min kulus Läti-Eesti piiril, aga ülejäänud aja rallisime, vaevalt et autoga kuidagi kiiremini oleks Lätist Tartusse pääsenud (no OK, kui Markko Märtin ja Ford Focus WRC välja jätta ;)). Mõni minut pärast 23 jõudsime Tarusse, unustasin veel Kristiina magamismati pagasnikusse, Kaubahalli juurest takso ja olingi tagasi alguspunktis.

Kuna see on kaunis populaarne küsimus olnud, siis märgin ära, et kogu reisile kulus ~4500 krooni, selle hulgas on nii viisad, piletid, kindlustus kui ka kõik ülejäänud asjad.