TEISIPÄEV 20.01.04
KOLMAPÄEV 21.01.04
NELJAPÄEV 22.01.04
REEDE 23.01.04
LAUPÄEV 24.01.04
TEISIPÄEV 20.01.04

Ma juba mitmendat korda mõtlen, et peaks ikka iga päev mõne sõnaga kirja panema, et mis päeval juhtus, praegu proovin jälle meenutada 10 päeva vanasid sündmusi, ei taha vana hobune uusi nippe õppida...

No koolis me igatahes ei käinud. Teisipäev oli mõeldud ettekannete ettevalmistamiseks ja kuna meil oma valmis oli, ei näinud nagu minekuks põhjust. Kui õigesti mäletan, siis vanemad mehed Taago ja Anto olid väsinud eilsest üritusest, midagi suurt ette ei võetud. Tõin neile Pizza Hutist pitsat ja sõime siis üheskoos Fashion TV-d vaadates. Oli parem kui Nirula oma (nimi vist lisakommentaare ei vaja), aga tase umbes ReinuPitsa kanti, nii et üleliigseks eufooriaks polnud põhjust.

Kuna mina kõige noorem ja sisuliselt ka ainus teovõimeline, läksin pärastlõunal rongipileteid Varanasisse ostma. Kes veel ei tea, siis see on see linn kus Gangese ääres laipu põletatakse ja kust otseteed nirvaanasse pääseb. Igatahes, reisibüroost pileteid saada ei õnnestu, see asi on Indias pisut keerulismalt lahendatud. Kui soov ikka suur, tuleb esmalt sõita raudteejaama, polnud õnneks eriti kaugel meie hotellist, nii et 20 rutsi eest viib tuk-tuk (sama aei mis riksha) mu kohale. Jaam on suur, palju imimesi ja palju sagimist. Valge mees on magnet, pakutakse hotelli, taksot ja kõiksugu muud jura. Suured sildid on väljas, viitavad välismaalt pärit turistile mõeldud agentuurile. Sean sammud sinna, suur viisakas ruum (20x30 meetrit vast), valged inimesed sees.

Mingi peldik (et WC, või nii) oli ka kõrval, suurte rasvaste tähtedega silt ukse kohal, et ainult välismaa turistidele. Aru ma ei mõista, milleks selline vahetegemine, küll on valgel muuseumipilet 10 korda kallim, küll ei või murjam peldikusse minna :S. Üks aafriklane ütles tegelikult kenasti oma maa lipust rääkides, et punane värv sümboliseerib neil verd mis kõikidel inimestel ühesugune. Ma ei hakka mingisugusest ülemaailmsest vennastumisest sonima, aga selline rongijaama peldiku tasemel vahettegemine on küll kaunis nõme mu meelest.

Mul mingisugust manuali polnud, kõndisin tähtsa näoga toas ringi ja mõtlesin, et mis siis edasi. Õnneks tuli hohalik "helpdeski" mees ja tema käest sain teada, et piletid on nimelised ja tuleb ära täita ankeet. Täitsin ankeedi ära, panin kõigi passiandmed sisse, seisin kolmveerand tundi järjekorras (targemad inimesd täitsid ankeete järjekorras olles), ametnik kontrollis ankeedi üle ja kui maksmiseks läks siis küsis mult kupongi selle kohta et ma kas olen valuutat vahetanud või automaadist raha välja võtnud. Ma ei oskanud nagu sellist lööki oodata ja loomulikult ma olin kõik taolised paberid ära viskanud, seletasin sama asja ametnikule ka, aga ei miskit, pidavat ikka nii oluline asi olema, et ilma kohe mitte ei saa. Saatis mind tähtsama funktsionäri juurde, rääkisin talle ka sama jutu ära, sain mingid allkirjad alla, ootasin pisut (mitte pikas järjekorras, lihtsalt et piletimüüja ühe inimesega lõpetaks) ja sain piletid kätte. Täiesti tasemel ja toimiv bürokraatia - au ja kiitus!

Tagasi tulles lendas kohe mitu shaakalinäoga rikshajuhti mulle peale, nõus lahkesti mind hotelli viima. Kui tulles oli hind 20 rutsi, siis need vennad küsisid 150. No ma siis seletasin, et ma nii palju ei ole nõus maksma, aga nad ei võtnud eriti vedu nii et otsustasin riksha kuskilt kaugemalt võtta. Õige mitme käest küsisin hinda ja olin nõus 30 maksma, aga keegi ei tahtnud peale võtta. Lõpuks jõudsin kuhugi suure ühesuunalise tee äärde ja viimane riksha seisis, suurt valikut polnud, pidin 40 eest selle võtma. Veider on lihtsalt kuids ühe tunni möödudes hinnad kahekordseks lähevad. Kusjuures paistis et rikshajuht pidi kuskilt pisut ringi sõitma küll, aga masendav on, et alati kui on tarvis hotelli tagasi tulla, siis on hind kõrgem kui minnes. Veider.

KOLMAPÄEV 21.01.04

Täna oli tavaline koolipäev. Räägiti protsessori ehitusest. Eile pärastlõunal räägiti ka, kusjuures kaks korda, inimesed ei saanud aru. Hommikul üritas õpetaja välja selgitaga, et palju siis meeles on ja no ei osata küsimustele vastata. Egas midagi, hakkas õpetaja kolmandata korda seda sama asja seletama. Ma vaatasin, et see kujuneb juba totaalseks massohismiks, tõusin püsti ja hiilisin vaikselt kõrvalklassi. Teine grupp küll sees, aga ma ilusasti küsisin ja lubati arvutit kasutada küll. Lugesin kirju ja kirjutasin oma 4.html' valmis. Oluliselt meeldivam ajaviide kui loengus istumine.

Nagu kahlustada võis kulus pärastlõunal mitu tundi erinevatest allikatest presentatsioonide kokkukogumiseks (kellel oli laptopis, kellel flopil, kellel CD-l, kellel suvalises CMC arvutis jne). Palju sebimist, kruviti flopiseadmeid arvutile juurde, vahetati võrgukaableid ja konfigureeriti võrgukaarte, lõpuks said kõik ühte kohta kokku. Uus paks raamat anti riistvara kohta, umbes selline nagu BDCOL-s oli, vaatan, kui kilogrammid täis ei tule, siis võtan kaasa. Küsisin Shweta käest, et kas Varanasisse võime minna, ta lubas homme öelda.

NELJAPÄEV 22.01.04

Sünnipäev. Vist esimene sünnipäev välisriigis. Kui keegi oleks aasta tagasi õelnud, et aasta pärast õpid New Delhis arvuteid, päeval teed Eestist ettkande 30 erineva riigi inimesele, laulad hiirelaulu hümni pähe ja õhtul jood koos kuubakatega hotellitoas cuba libre't, ega siis poleks uskunud küll (see oli armeenlase toost tegelikult). Kusjuures Antoga on meil täpselt samal päeval sünnipäev, maailm on ikka nii pisike. Aga järjekorras siis...

Tänane (ja homne) päev oli mõeldud iga maa ettekande jaoks. Kogu riistvarakursus aeti suurde ruumi (ikkagi jäi kitsaks) ja läks lahti. Varem oli kokku lepitud, et iga maa kulutab ettekande jaoks maksimaalselt viisteist minutit, aga nagu kerge taibata, ei läinud see teps mitte nõndaviisi (pikemad ettekanded olid üle poole tunni pikad). Ega mul need kõik maad meeles pole, tähestiku järsekorras hakati etlema, mõnel oli tore ja kompaktne ettkanne aga enamus sellised mõttetud copy-paste-mahalugemine vigases inglise keeles, täielik ajaraisk.

Mingi hetk kutsus Shweta kõrvale ja ütles, et nende poolest on minek OK, tuleb lihtsalt vabas vormis avaldus kirjutada, et kuhu me minna tahame ja kuna tagasi tuleme. Kirjutasin selle valmis ja kogusin allkirjad alla, aga kuna meil läks nende ettekannetega kella kaheni, oli Hanna juba hotelli läinud nii et paberi üleandmine lükkus homsesse.

Meie oleme nimekirjas neljandad ja saame ennelõunat oma maa presenteeritud. Just enne meie eteekannet jagatakse raha ka, inimesd on rõõmsad ja rahulolevad. Mina räägin, ülejäänud on moraalseks toeks. Natuke sellest kus me asume ja milline kliima meil on, siis mõned olulisemad statistilised näitajad, natuke ajaloost ja IT-st, paar pilti ja ongi kõik. Väga tore ja kompaktne ettekanne mu meelest. Mingi selline tobe nõue on, et iga ettekande lõpus tuleb oma maa hümn ette kanda. Mulle sellised vägivaldselt pealesunnitud asjad põhimõteliselt ei meeldi ja kuna keegi meist suur laulumees polnud, otsustasime hoopis "hiirelaul" laulda, no see tore regivärsiline lauluke hiirest ja kassist ja inimesest ja kopsikust ja muudest asjades. Kes teab, see teab, ma ei hakka neid sõnu siin üles kirjutama ;) Kuna meil on tavaks "hümni" ikka püsti seistes laulda, palusin kõigil püsti tõusta. Ikka päris naljakas on pühalik-härdal näol seisva rahva ees seista ja kõval häälel regivärsilist hiirelaulu laulda, mina kõvasti ees ja teised siis viisiosa kooris järgi. Anto ei suutnudki ennast eriti kaua vaos hoida, nii et me väga kaua ei launud, ütlesime lihtsalt, et see esimene salm ainult.

Üks Madagaskari mees laulis hästi tegelikult aga teiste puhul oli kaunis masendav, kes proovis ise ümiseda, kes oli veebist mingi kohutava kvaliteediga ragina alla laadinud ja proovis seda läbi väikeste kõlarite suurele auditoorimile mängida jne. Võibolla tuleks muidugi pingutust hinnata ja see tõstaks teiste maade esitust, aga ma siiski arvan, et meie oma oli Madagaskari venna järel ehk tugevuselt teine.

Pärastlõunal ruttu hotelli ja kiire lõunauinak, et oleks jõudu õhtuseks ürituseks. Mitu päeva oli erinevaid vihjeid tulnud Indrekult, et tema ja armeenlase seltskond on ka huvitatud meie tagasihoidlikule sünnipäevaõhtule tulemiset, nii tulebki umbes 10-inimest kohale - eestlased, armeenlane, kuubakad, grusiin, LAV, kirgiizia - päris rahvusvaheline seltskond ikka. Külalised olid kella kaheksaks kutsutud, meie Antoga hakkasime kell 5 tegutsema, vaja erinevaid suupisteid ja jooke osta.

Peamine eesmärk oli juustu leidmine ja kuigi see võib esmapilgul tunduda kerge ülesanne, pole ta seda mitte. Hotellist juhatati meid lähedalasuvasse piimapoodi ja seal pidavat juustu lademetes olema. Jalutame kohale, tappev halvaksläinud piima hais ja valik piirdub kausitäie valge lögaga. Me ei lasknud ennask kevast esmamuljest häirida ja küsisime lootusrikkalt, et kus teil see juust siis ka on ja osutatakse lahkelt sama valge olluse peale. No ma ei tea, kui elavat kujutlusvõimet kasutada, siis kvalifitseerus see vast hapupiimaks millest vedelik välja pigistatud, aga see on ka kõik, juustust ei haisugi.

Sõitsime Connaugh Place'le, see nagu kõige viisakam poodiderajoon mida me näinud olime. Alkoholi valik oli ka parem kui kohalikes kauplustes. Jalutasime poodi otsides ringi ja komistasime pagariäri peale. Kuna Varanasisse sõit oli selleks hetkeks juba kindel, mõtlesime teha budget travelit, et ostame saia ja konserve ja puuvilju kaasa. Vinge pood oli, igast huvitavad saiad-leivad, saiakesed, koogid ja tordid. Ostsime igaks juhuks ühe puuviljatordi õhtuks ja paar saia reisule, väga odav polnud, tort nt. 400 rutsi. Asi toimib nii, et kõigepealt lähed leti juurde, seisad järjekorras ja valid välja mida tahad, siis kirjutatakse sulle lipik, lähed seisad teises järjekorras, maksad lipikul oleva summa ära ja saad uue lipiku, siis kõnnid esimesse järjekorda tagasi, seisad pisut ja saad oma nänni kätte. Mõistlik. Peaks Eestis ka sellist meetodit propageerima hakkama.

Üks pagaripoemees oli nõus lahkelt seletama, kus asub juustu ja konserve müüv pood. Metrood ehitatakse (see on täiesti omaette pikk jutt, ma kunagi kirjutan) ja siis on aedasid pandud nii et vaene turist kergesti ära võib eksida. No tiirutasime edasi-tagasi mitu korda aga leidsime õige koha ikka üles lõpuks. Me olime seal varem ka käinud ja, tõesti-tõesti, müüdigi juustu ja konserve. Juustu kilo üle 400 eesti krooni ja konservid pisut odavamad - täielik luksuskaup. Egas midagi, ostsime ikka tükikese juustu ja paar konservi, aga loobusime konservidel ja saial baseeruvast budget travelist, tänavalt (ja isegi restoranist) ostmine on lihtsalt oluliselt odavam.

Alkopoest ostsime prantslasi ahvides tumedat rummi, tavapärane hinnasõda (ja allajäämine) rikshajuhtidega ja tagasi hotelli. Puuvilju ostsime, kiire dush ja kaheksapaiku hakkasime ettevalmistusi tegema. Lõikasime saia, panime joogid külma ja tegeime konservid lahti. Kohaliku boy käest tellisime laime, lisataldrikuid ja lisaklaase, andsime peotäie münte vaevatasuks ja tal oli selle üle väga hea meel, ütles meile oma tel. numbri ja oli kohe valmis asju juurde tooma kui meil puudus peaks tulema. Pisut segane on see jootraha andmise värk, ei saa nagu aru kas peaks ikka andma ja kui peab, siis palju. Väga ei tahaks neid ära hellitada ja liiga ka ei tahaks teha.

Kalakonserve oli palju ja lihakonservid panime lauale ja kui kõik sai välja laotud, oli tulemuseks täiesti korralik sünnipäevalaud. Taago ja Hanna tõid imehea shokolaaditordi, peale oli kirjutatud Madis ja Anto, 52 (niipalju aastaid on meil kahe peale). LAV-i mees (Michael alias Mandela) tuli ja varsti teised ka, jõime cuba libret ja ajasime juttu. Indrek võttis rahva lõbustamise enda peale ja Mandela seltskondliku vestluse juhtimise. Poleks uskunudki et nii tore saab olema.

Homme koolipäev, nii et pisut enne südaööd hakkas rahvas laiali valguma. Meie eestlastega istusime veel edasi kuulasime Indreku norinat ja trimpasime rummi. Umbes 2-paiku öösel pääsesin msn-i ja siis kuskil neljani lobisesin Kristiinaga.

REEDE 23.01.04

Taago ja Anto muidugi ei viitsinud pärast taolist seltskondlikku üritust kooli tulla. Paar tundi und on ilmselgelt liiga vähe mu jaoks nii et oleks ma teadnud, et teised magavad, oleksin arvatavasti sedasama teinud. Plaanis olid taaskord ettekanded. Täiesti uskumatu uni oli peal ja ma konkreetselt ei suutnud silmi lahti hoida, eriti kui mõni vend tegi Wordis oma presentatsiooni ja mõni vend pidas oluliseks riigi impordi- ja ekspordiartiklid ükshaaval ette kanda. No kuidagi ma selle aja seal poolmagades mööda saatsin, aga kaunis kole elamus oli ikka. Ei saanud poole pealt ka minema minna, sest see avaldus Varanasisse minekuks oli minu käes. Mingi hetk andsin ta Shwetale üle ja tema siis edasi oma ülemusele, aga see ei sobinud.

Neil on vaja mingit mõttetut kinnitust saatkonnast kui keegi tahab Delhist välja minna. Pisut nagu lasteaia tunne tuleb peale aga samas ma saan neist muidugi aru ka, kui keegi ikka trammi alla jääb või templikuppel pähe kukub, siis on CMC-l oluline, et tagala oleks kindlustatud. Eestlaste puhul on kogu see loavärk eriti mõttetu kuna meil Delhis üldse saatkonda pole. Mingi aukonsul vist on, aga selle funktsioonist ma päris hästi aru ei saa. Igatahes, Kumar palus mul konsulaati helistada, inglise keelt kõnelev naisterahvas võttis vastu, kuulas mu mure ära ja ei oskanud suurt midagi kosta. Kumar siis ise seletas miks, millist ja kuna tal seda luba tarvis on. Tulemuseks see, et pean kirjutama uue avalduse mis adresseeritud Eesti aukonsulile Indias ja koopia CMC-le. Kuna teisi koolis polnud lubasin esmalt allkirjad koguda ja siis asjaosalistele laiali faksida.

Ettekannetega läks jälle kaua, kaunagi peale kahte saime alles minema. Inimesed olid väsinud (25 ettekannet kahe päeva jooksul on ikka pisut liiga palju) ja 4 ettekannet lükkus veel järgmisse nädalasse edasi. Tagasi hotelli, mina olin sigaväsinud ja palusin Hannal bürokraatiaga ühele poole saada, pakkisin asjad ja läksin magama. Taago ostis kõigile neljale magamiskotid (250 rutsi), nii et olime reisiks valmis.

Vast pool tunnikest sain magada, kott selga ja minekut. 302-st käisime enne läbi, pugisin kiiruga eilsest üle jäänud puuviljakooki (maitses väga hästi), võtsime kaks tuk-tuki ja sõitsime raudteejaama. Tavapärane melu ja vähese vaevaga leiame oma rongi üles. Kaunis pikk rong oli, vagunid nummerdatud ja iga ukse juures nimekiri inimestest kes mingisse konkreetsesse vagunisse peavad minema. Vett ja näksimist ostsime kaasa ja ei viitsinud kauem väljumist oodata, kobisime rongi. Nii kui maha saime istutuda sõitis rong välja. Me olime pisut üllatunud, et miks 20 minti varem, aga kaks prantslasest koikunaabrit siis valgustasid, et ikka täpselt õigel ajal läks välja (me olime õige pileti asemel tagasisõidupiletit vaatanud, nii et vedas et üldse peale jõudsime). Prantslased olid Jan ja Letticia, sellised hipilikud indiasõbrad, õige mitmendat korda juba siinmail reisimas).

Rong oli üllatavalt viisakas, platskaart, 6 inimest ühel pool vahekäiku ja 2 inimest teisel pool. Voodid käisid kettidega lae külge, pikkusest jäi puudu aga laiust oli piisavalt. Praht loobitakse muidugi vahekäikudesse, peldikud on nagu rongi peldikud ikka, naabrid norskavad ümberringi, aga põimõtteliselt oli täitsa mugav. Üka asi mida me ei teadnud oli lukud ja ketid millega kott voodi külge kinnitada. Raudteejaamas sai neid odava hinna eest osta, aga ei tulnud nagu selle pealegi. Meid oli tegelikult piisavalt palju ka et keegi kogu aeg juures oleks ja igaks juhuks lükkasime kotid kaugemasse "kupeenurka" ära et kellelgi liigset kiusatust ei tekiks. India Raudtee pidavat muide maailma suurim tööandja olema, poolteist miljonit inimest.

Prantslased olid väsinud ja nemad kobisid ülemisele korrusele magama, Hanna luges raamatut meie kolmekesi mängisime bismarcki ja jõime viina mangomahlaga. Vahekäigus kõndisid kohalikud murjamid, pakkusid valjuhäälselt tshaid (see on nende mõistes tee piima ja suhkruga), kohvi ja sööginänni.

LAUPÄEV 24.01.04

Hommikuti on selline röökimine kaunis häiriv, nad hakkavad umbes 6-paiku (rong pidi enne kaheksat Varanasisse jõudma) pihta, üks karjub su üles, siis saad just peaaegu magama jääda kui mõne minuti pärast tuleb järgmine vend ja karjub sama asja. Egas miskit, tuleb kohalike traditsioonidega harjuda ja kuna väljas oli juba valgeks ka läinud polnud mõtet liigselt magamisega punnitada. Tõusime üles ja vaatasime loodust ümberringi. Peamiselt riisipõllud ja piirkonnad kus telliskivie põletati, tänu varajasele ajale olid kõik kohad kükitajaid täis, see paistab siin norm olevat, ei lasknud nad ennast mööduvast rongist häirida ega miskit. Üldse paistab, et ega nad mingit valehäbi küll ei tunne loomulike vajaduste rahuldamise puhul, Delhis ka on suvalised seinaääred täis lastud, kükitajaid on ka kohati näha, aga see pole siiski nii massiline kui see mis rongist paistis.

Pärast kaheksat jõudsime Varanasisse, vähemalt tunnise hilinemisega seega. Kohalikel rikshameestel oli kohe teada millises vagunis turistid on nii, et hakati pakkuma hotelli, taksot ja põhimõtteliselt kõike mida hing ihkab ja imeodavate hindadega. Kaunis pealetükkivad olid (olime selleks valmis) ja me siis otsustasime jaamast natuke eemale kõndida ja sealt riksha otsida. "Sõbrad" ikka jälitasid meid ja proovisid aegajalt uurida et kuhu ja kuidas me minna plaanime. Pärast Delhit on raske räpasemat linna ett kujutada, aga Varanasi on veel räpasem. Öösel oli vihma sadanud, nii et sumpasime poris ja olukord kippus kaunis mõttetuks muutuma. Vales suunas olime ka hakanud liikuma nii et polnud seal midagi vaadata ja ei jõudnud me kuhugi. Võtsime siis suvalise riksha, kusjuures see "sõps" kes meid rongist alates oli saatnud, see puksis teise rikshamehe konkreetselt välja ja istus ise rooli.

Varem olime Let's Go!'st ühe hotelli välja vaadanud ja sinna sõitsimegi. 4 seljakotiga on neljal inimesel kaunis kitsas pisikeses rikshas ja teed olid ka auklikud, nii et mingi suur lõbusõit just polnud. Vahepeal sõitsime prantslastest mööda, nemad olid velorikshaga, aga vähemalt sõitsid nad samas suunas mis meie nii et olime õigel teel. Hotell paisits viisakas, pisut eemal linnast, Gangese kaldal ja kena vaade avanes katuselt. Hinnad tundusid mõistlikud, alguses näidati meile 850 rutist tuba koos lääne-tüüpi WC-ga, aga me võtsime 750 rutsi eest mitte lääne-tüüpi WC-ga aga see-eest mõnevõrra suurema pindalaga ruumi. Hanna jaoks lasime lisavoodi sisse tuua, meie kolmekesi magasime kaheses voodis. Täiesti talutav oli.

Hiljem kui targemaks saime oli pisut kahju, et nii palju maksime, aga ega's midagi, jälle pisut targemad. Paistab et sellisesse läänemaailmas tuntud reisiraamatusse pääsemine tõstab automaatselt ka hindu, sest see on peamine valik mille alusel lääne vandersell oma otsuseid teeb. Idaeurooplase jaoks on sellised raamatud ehk pisut liiga poputavad ja ettevaatlikud, aga kasulikku informatsiooni leiab sealt kindlasti. Kõige vingem hotell oli ehk see kus viimasel päeval söömas käisime, kesklinna lähedal, Gangese ääres, teistest kõrgem ja seetõttu suurepärase vaatega linnale ja jõele.

Päev jääb küll poolikuks, aga rohkem ei viitsi praegu...