KOLMAPÄEV 14.01.04
NELJAPÄEV 15.01.04
REEDE 16.01.04
LAUPÄEV 17.01.04
PÜHAPÄEV 18.01.04
ESMASPÄEV 19.01.04
Nonii... jälle puldis. Nagu need asjad siin rahulikult käivad, on meil tänane ja homne päev ettenähtud country presentationi tegemiseks. Segaduste vältimiseks tuleb mainida, et ettekanne on 5-10 minutit pikk, tegime ta siis eile kahe tunniga valmis ja täna-homme saab rahulikult internetis olla. Katsun kirjadele vastata ja vahepeal juhtunust pajatada. Hirmus unekas on, vaatasin telekat öösel kella neljani.

KOLMAPÄEV 14.01.04

Delhi tour. Kuna eelmisel päeval oli väga põhjalikult instrueeritud, et kõik peavad väga õigeaegselt kohal olema ja asjad saavad toimima kui kellavärk, hilines bussi väljumine hommikul kõigest pool tundi. Kerge külmetusepoisi olin kinni püüdnud, kurk oli valus, nina nohune ja sellest tulenevalt ka kerge uimasus. Hästi paks udu oli igalpool, võimendas peavalu ja takistas vaatamist. Giidid hakkasin omas india murraksus mingisugust täiesti mõttetut juttu ajama ja kes seda varem kuulnud polnud, oleks info oluliselt vähemvaluliselt kasvõi lonelyplanetist kätte saanud - aru ma ei saa mille eest neile makstakse. Ühesõnaga, algus polnud väga paljutõotav.

Esimene vaatamisväärsus oli Ghandi memoriaal. See on üks neist kohtadest kus ma vanaema soovil kindlasti pidin ära käima:) Nüüd on see linnuke siis kirjas. Päris kena koht oli. Mitte et seal midagi nii põrutavat vaadata oleks,aga selline kena park lihtsalt. Kõnnid ringi nagu siil udus, vaatad inimesi ja ümbrust. Hekid olid kenad, sellised laineliseks pöötud, kunagi istutan endale ka sellised. Keset parki on mingi nelinurkne moodustis ehitatud, sinna saab peale kõndida neljast erinevast küljest ja vaadata Mahatma Ghandi hauda. "Igavene tuli" põleb seal ka. Põhimõtteliselt oleks saanud päris haua kõrvale minna, aga jalad pidi lahti võtma (jahe oli). See oli üks neist kohtadest kus inimesed hetkeks peatuvad, lolli irve näole manavad ja ruttu klõpsu teevad, et oleks kodus hea sõpradele näidata, loobusin. Asi polnud seda väärt ja vaatasin parem erinevaid puid mida tähtsad riigipead olid sinna parki istutanud. Õige mitmed puud olid välja surnud, päris nukker ikka kui su nimi, riik ja aasta on mingile uhkele sildile kirjutatud ja suurte tugevate puude kõrval paistab sinu sildi juures välja ainult mingi kuivanud oksaraag, või siis sedagi mitte.

See paistab Indias üldse tavaks olevat, et tahetakse head aga välja tuleb nagu alati. Igasuguste parkide ja vaatamisväärsuste puhul tuleb see eriti välja, no et nagu oleks mida näidata, aga ikka on kusagil mingid räpahunnikud nurgas või mingi vend on endale telgi püsti pannud keset parki vms. Omal viisil on see muidugi armas ja loomulik, aga tundub, et Delhi hakkab ennast ammendama, st. vaevalt et midagi väga uut leiame. Kindlatsi jätkame otsimist ;)

Järmine vaatamisväärsus oli, üllatus-üllatus, Ghandi majamuuseum. Värske õhk ja võibolla ka pühamehe vaim eelmises kohas leevendas tublist peavalu ja uimasust, nii et sellesse muuseumi läksin tunduvalt positiivsemalt meelestatuna. Ega seal midagi üleliia huvitavat polnud, pildid seinal, mingid kaltsud vitriini all (väidetavalt kuulusid Ghandile), kuul mis ta tappis, postmargid ja palju tarku sõnu seintele kirjutatud. No oli kah, umbes selline Hiiumaa masti pisike ja tavaline muuseum. Üks 4 ahviga kuju oli väga lahe, mingi usuga seotud sümboolika oli aga täpselt ei mäleta enam. Pool tunnikest vast saime ringi vaadata, siis aeti kõik bussi tagasi ja edasi järgmise vaatamisväärsuse juurde. Iga bussisõidu vahel pisteti pudel coca-colat või vett pihku, lisaks mingi puuvili, küpsisepakk või krõpsud.

Enne äraminekut said huvilised tutvuda tööohutusega India moodi, nimelt lõigati museumi ees mingisugust suurt kuju graniidist välja. See et ükski mees kuhugi kinnitatud polnud, või et neil kiivreid ega maske polnud tolmuse töö jaoks, see on suhteliselt teisejärguline. Mingi ajuhiiglane istus jalad harkis poolelioleva kuju peal ja ketassaega lõikus enda jalgade vahel olevat kivitükki, kusjuures ta ei teinud seda mitte liigutustega endast eemale, vaid enda poole loomulikult. Selle mõne minuti jooksul mis me teda seal jälgisime kaotas ta ühe korra kaunis ohtlikult kontrolli oma tööriista üle ja tundus, et saame tunnistajaks omanäolisele kastreerimisaktile, aga õnneks sai ta ikka viimasel hetkel kontrolli tagasi.

Järgmine peatus oli kohalik kunsti- ja käsitöömuuseum. See on tõeliselt vinge koht. Kui Eestis (ja Euroopas vist ka) on taolised muuseumid suhteliselt tüütavaks muutunud, et kõigepealt kammkeraamika ja siis pihukirved ja siis hangud jne, siis see muuseum oli täiesti eriline. Kõiki neid nikerdusi ja kujukesi ja vaipu peab lihtsalt ise nägema, ma ei oska neid piisavalt hästi kirjeldada. Kõige vingem muuseum kus ma seni käinud olen.

Kuna meile graafik endistviisi peale surus, saime umbes kolmveerand tundi ringi vaadata. Ma ei hakkanud üldse pingutamagi, et kõiki neid asju seal läbi vaadata ja plaanin mõni nädalavahetus sinna rahulikult tagasi minna. Hästi vinget käsitööd tegid ka kohalikud otse külastajate silme all ja mõtlesin, et kui ma mingeid suveniirividinaid kaasa ostan, siis teen seda sealt. Positiivne oli veel see, et piletit polnud. Tavaline suhtumine on ikka seelline, et suvalise pargikese (no mitte kõigi tegelt) eest peab turist ~ 10 korda rohkem ruupiaid välja käima. Mitte et see pilet üle mõistuse kallis oleks, nt. Londoniga võrreldes, aga minu meelest on see kuidagi ebaaus turisti vastu. Eriti just sellise seljakotiga venna vastu, kes budget travelit harrastab. Teistpidi muidugi ka, näiteks raudteejaamas on võõramaalaste jaoks mingi inforuum ja seal kõrval on peldik, suur silt on peal, et ainult võõrastele - no kamoon, milleks selline pugemine.

Sööma läheme 5-tärni hotelli. See paikneb eliitrajoonis ja esimest korda reisi jooksul näen puhtaid tänavaid. Teeäär on villasid ja hoolitsetud majapidamisi täis, kõik majad ja isegi tänavad mis nende majadega külgnevad on ümbritsetud aia või peenemat sorti taraga ja püssimehed seisavad aukartustäratavalt lühikeste vahemaade taga, valvavad. Alguses tundus, et tegemist on ettevalmistusega indialaste iseseisvumispäevaks (26. jaanuar), aga paistab et püssimees käib siinmail lihtsalt staatusega kaasas.

Mingi päev sattusime juveelipoodide linnaosale ja konkreetselt iga lugupeetava poe ees seisis püssimees. Eks tal mingi turvamehe funktsioon oli kindlasti ka aga kuna tegemist oli sellise umbes pooleteistmeetrise musketilaadse püssiga, siis pigem tundus kogu asi olevat ikka staatuse näitamine kui reaalne pahakaelade ärapeletamine. Viisaka poekese uksel on tavaliselt lihtsalt peenemas plekkideta riietes vennike, ütleb sulle hällõu söör ja teeb ukse lahti. Tavalise poe ukse peab ise lahti tegema. Ilmselgelt kajastub see kas on püssimees, muidumees või polegi meest ka poe hindades.

Et lõunasöök siis... viisakas ja puhas hotell, WC on lõhnastatud ja linnulaulu saab kuulata. Sisetingimustes oleks 120 inimese toitmine suhteliselt keeruline olnud, nii et söömine oli korraldatud sisehoovil. Puude alla oli viisakalt lauad pandud, linad olid valged ja plekkideta, päike paistis. Toidulett oli orgunnitud ja igaüks läks võttis mida tahtis, söök oli maitsev ja vaheldusrikas. Mitte, et ta muidu paha oleks, aga seal oli ikka väga hea. Kanaliha, kala, erinevad salatid ja kastmed, magustoiduks pakuti jäätist erinevate puuvilajatükkidega ning shokolaadi- ja vaniljesufleed. Mõnus vaheldus meie tavapärasele magustoidu puudumisele. Tundub, et India valitsus püüab kangesti muljet jätta, et neil väga vinge elu seal ikka on, aga see ei õnnestu eriti. Näiteks 100 meetrit hotellist eemal oli täiesti tavaline geto jälle (ma usun, et kõrgemate korruste akendest paistis see ka kätte) - sead, lehmad, lapsed ja koerad läbisegi telkide ja mustusega . 5-tärnise hotelli restoranis söömise vastu pole mul loomulikult midagi.

Pärast sööki käisime raudteemuuseumis. Midagi erilist seal vaadata küll polnud, aga paistab et see ronginduse värk läheb kuidagi korda kohalikele ja nad paistavad selle üle uhked olevat. Võibolla on muidugi ka praktilisemad kaalutused, et lihtsalt palju inimesi mahub sinna korraga vms. Sissepääsu ees olid kaks kohalikku murjamit paari väsinud kobra ja äravaevatud muiduussiga. Kuna 3 bussitäit turiste on iga ussimehe unistus, võeti ruttu pillid kotist välja ja karpidelt kaaned pealt ja hakati valge mehe (loe: turisti) jaoks taeatrit tegema. Ekstaasis rahvas lendas kohe peale, kes tahtis niisama ussi katsuda, kes pilti teha ja kes niisama oma (pseudo)hirmuga edvistada. Päris koomiline oli. Ussid ei tahtnud üldse vedu võtta, vanamees puhus ja puhus, aga ei viitsinud see kobra ennast eriti liigutada. Nagu muusead, liikus pilliots kobrale järjest lähemale ja käis kopsti vastu pead ära, et natukenegi ussile eluvaim sisse tuleks ja oleks põhjust suuremaid rutse pealtvaatajate käest küsida.

Esimest korda siinviibimise jooksul jõin kohvi (lahustuv), see oli päris kole elamus ja kui kusagil just päriskohvi ei pakuta, siis pean kohvidieeti kolm kuud.

Bahai tempel oli järgmine paik (lootosesarnane modernne ehitis) ja kohalikus mastaabis on see umbes sama popp koht kui Eiffeli torn. Hästi palju rahvast ja mulle täitsa meeldis. Huvitav ehitis, 9 basseini oli toredalt ümber maja pandud. Mõtlesime, et kui kolmekesi teha üks kiire alastisuplus ühes neist basseinides, et kas siis ületaks uudeistekünnise ja pääseks järgmisel päeval ajalehte? Jõudsime järeldusele, et küllap ta ikka jõuaks. Jalanõud pidi templis välja jätma ja vaikselt pidi sees olema. Hästi kõrge ja avar paistab seest ja kuidagi rusuv-pühalikult mõjub, nii et ega seal kära teha pole nagu soovigi. Mingi kontsert või jumalateenistus (ma nende usuasjast ei saanudki õieti sotti) oli, 3 inimest laulsid igaüks ühe laulu ja tore oli. Oleks võinud muidugi ilma mikrofonita proovida, akustika oli ikka päris hea seal.

Viimane koht oli hare krishna tempel ja see oli täiesti mõttetu koht. Ei olnud ta ilus ja polnud seal midagi vaadata ka. Ma päris täpselt ei mäleta, aga umbes mingi neoonvärvides autokummi reklaam oli templi katusele pandud. No mis sa ikka sellisest kohast siis ootad. Üks krishna vend kutsus meid sisse ja see oli ikka päris naljakas kogemus - hirmsa tempoga jooksime läbi maja, seal olid mingid jumalate kujukesed ja maketid tehtud mis pidavat mootorite abil liikuma ja soovi korral ka inimestega suhtlema. Kiirkorras seletati meile mida see krishna tähendab ja kuidas need asjad siin maailmas ikka tegelikult käivad. Päris naljakas - usualane õhtune kiirtoit.

Tagasi bussi ja sõit hotelli. Me olime päris teises linna otsas, nii et võttis kaua aega. Giid tundis, et ta peab oma raha ikka välja teemina ja tegi selliseid lasteaiataseme nalju, et kes bussis pole, see vilistagu jne., mingeid anekdoote rääkis ja tahtis kangesti et iga rahvus ka räägiks või laulaks. Inimesed olid pikast päevast väsinud ja ei võtnud üldse vedu. Vaadates et laulmine ja anekdootide rääkimine ei suju eriti otsustas bussijuht päeva päästa ja pani mingi krapi india laulusid üürgama. Oehh, oleks nad lasknud inimestel lihtsalt rahus tukkuda oleksid kõik õnnelikumad olnud.

Kuna ma terve päeva olin giidi selja taga kõvasti nina nuusanud, käskis mul arsti juurde minna kui ma talle head õhut soovsin, nohu polevat naljasi ja on tarvis nohurohtu võtta, muidu pidavat hullemaks minema. Hea inimene pasistis olevat.

NELJAPÄEV 15.01.04

No küllap ma midagi ikka tegin ka. Aga mida ma tegin, seda ma ei mäleta. Kangesti oleks läptopi tarvis, siis saaks igal õhtul rahulikult üles kirjutada mis toimus. Praegu peab punnitama ja nädalataguseid sündmusi meenutama.

...õpetaja ajab inimesi arvutiklassist minema loengut kuulama, mind ei aja ;) räägib endiselt mikroprotsessoritest ja ma juba tean neid värke. Ses suhtes on natuke kahju ikka, et midagi põnevat ei räägi...

Tegelikult pole ju vahet mida ma mingil suvalisel neljapäeval tegin. Ja mulle niikuinii tundub, et ma liiga palju kirjutan juba. Aga kuna mul hetkel absoluutselt mitte midagi muud teha pole, siis panen edeasi, võibolla 30 aasta pärast on ikka põnev lugeda.

REEDE 16.01.04

Reede on meil peopäev. Minul ja Antol on tervis endiselt pisut kehv (nohu peamiselt) aga kuna täna on mitu üritust plaanis, otsustasime peopäeva laupäevalt ettepoole nihutada. Ostame odavat ja kvaliteetset kohaliiku viskit, toome keldrist kausitäie laimi ja segame koolaga kokteiliks. Kui nüüd kellelgi on jäänud mulje, et mulle siin Indias ei meeldi (mulle endale jääb küll kohati selline mulje kui teistkordselt tekst üle lugeda) siis see on täiesti vale mulje. Väga meeldib. Igasugu veidrusi millest ma rääkinud olen, neid on muidugi piisavalt, aga need on kuidagi positiivsed ja vaheldusrikkad. See et midagi õppida pole või et me 2 korda nädalas mingit munakastet munaga peame sööma, selle kaalub suvaline viskiõhtu laimiga või ühine linnakülastus kuhjaga üles.

Täna pidi ühel zimbwabe tüdrukul sünnipäev olema. Bussis jagati kutseid ja õhtusöögi ajal oli juba paista, et midagi hakkab toimuma, kõlarid, võimendus ja mikrofon olid juba paika pandud. Sööklas ei tohi alkoholi pruukida, nii et tarbisime hotellitoas ja nuputasime mida sünnipäevalapsele kinkida. Ema oli mulle väikese Eesti lipu kaasa pannud ja see sobis suurepäraselt (siit moraal - tuleb rohkem ema sõna kuulata). Hanna kirjutas sünnipäevaõnnitlused ja meie nimed lipuvardale, olime põhimõtteliselt valmis. Meil oli seal 302-s eestlastega isekeskis nii tore olla, et hilinesime kaks tundi. Kui alla jõudsime oli uks igatahes suletud juba ja muusikat ka ei kostnud eman. Võibolla zimbwabes ongi siis sellised lühikesed sünnipäevapeod.

Liikusime edasi 4Tune´i mis on kujunenud meile sümpaatseks väljaskäimisekohaks. Päris sürr, ainsad naisterahvad olid Hanna, üks kohalik india tibi ja siis üks must tibi, ülejäänud kõik mehed. Vihuvad tantsu tantsida keset diskosaali. Me kui välismaalased olime väga popid (eriti Hanna muidugi) ja kõiks tahtsid meiega koos tantsida. Eriti kaua ei olnud seal, kell üks pandi kinni. Hotelli tagasi ja magama.

LAUPÄEV 17.01.04

Lõunasöögiks silmad lahti, kõht täis ja tugevama tervisega indiviidid lähevad kohvikusse ja loomaaeda (Madis, Taago, Hanna), nõrgema tervisega indiviidid jäävad hotelli Fashion TV-d vaatama. See on üldine lemmik siin. Tore muusikakanal ja kodust Karmen Kassi näidatakse tihti. Pärast kella kümmet näidatakse pesumodelle, katsume ennast lisaks muusikale ka pesumoega kursis hoida ;).

Ilm oli ilus, sõitsime rikshaaga loomaaeda ja saime 50 rutsi eest pileti ja loomaaia kaardi. Jalutasime ringi, vaatasime loomi. Umbes sama suur koht on kui Tallinna Loomaaed, paistab, et loomadel on lihtsalt rohkem ruumi ringiliikumiseks. Lindude osa oli huvitav ja kaelkirjakuid polnud varem elusast peast näinud, muidu paljuski sama värk mis meil Tallinnas. Valget tiigrit nägime ka, see pidi siin hitt olema. Paistis teine selline vaevatud olevat, tavaline tiiger oli palju ilussam ja elujõulisem mu meelest.

Mingeid veidraid lehmataolisi suurte sarvedega loomi nägime. Nende puhul oli veider, et nad sõid pähklitega segatud saepuru ja me siis kiire mõttetalgu tulemusena jõudsime järeldusele, et need on ikka pähklid mida neile sisse proovitakse sööta. Tegemist on lihtsalt kohaliku shokolaaditootmisega. Kui on must lehm, siis saad tumedat shokolaadi ja kui on valge lehm, siis saad piimashokolaadi. Kõige parem on muidugi mustavalgekirju lehm, siis saad ise valida kas tahad tumedat või valget shokolaadi. Kui Eesti pruunidele lehmadele pähkleid sööta, siis saab kamashokolaadi, aga see on ainult meie riigiga seotud fenomen, st. kui Saksamaal anda pruunile lehmale pähkleid siis saab parimal juhul vast milky-way'd jne.

Jäätist sõime (neil on siin väga hea vahvlitopsis jäätis) ja kuna me olime suhteliselt lähedal raamatupoele mille aadressi me vist eelmine teisipäev suure vaevaga otsimas käisime, otsustasime sealt ka läbi käia. Üks rikshajuht oli 30 rutsi eest lahkesti nõus meid ühte tema sõnul ekstravingesse raamatupoodi viima, kohe kolmekorruseline pidavat olema ja pärst hotelli ka tagasi. See sobis meile hästi, läksime kohale ja ülivinge pood oligi. Mingi rikkurite paik, kõik kohad olid teenindada tahtvaid inimesi täis, ütlesime, et tahaks raamatuid saada, no problem, sõidutati liftiga kolmandale korrusele ja viidati pisikese-pisikese raamatuletile. No seal oli vast paarkümmend raamatut :), aga vähemalt ssai turistile üelda, et meil on raamatipood ka olemas. Egas midagi uurisime siis luksuskaupu ja nende hindasid, maksime rikshajuhile oma võla ja saatsime ta p..., võtsime uue riksha ja tema viis meid sinna kuhu tarvis.

Ulmeraamatute valik on ikka naeruväärselt väike :(, paar Tolkienit, Asimovit, Clark'i ja peale selle suurt polegi midagi. Minu kujutuses olid ikka mitmekorruselised raamatupoed kus ulme võtab enda alla terve seina ja fantasy teise samasuure seina, aga ei miskit, tuleb vist oodata seni kuni Londonisse saan, seal olen küll selliseid poode näinud. Et käik päris mõttetu poleks ja et igavates tundides ka midagi oleks teha ostsin 2 raamatut, see mida lugema hakkasin on küll päris põnev, nii et polnud paha investeering.

Õhtu on rahulik, mina nohistan oma toas telekat vaadata ja raamatut lugeda.

PÜHAPÄEV 18.01.04

Täna on nõrgema tervisega mehed ka rivis ja in corpore läheme punast kindlust Red Fort´ vaatama. Rikshaga tavapäraselt kohale ja möödasõites näeme suurt raamatuturgu. See pidavat küll ainult pühapäeviti lahti olema, aga ma arvan, et läheme sinna veel tagasi. Igasuguseid asju paistis seal olevat ja kuna seal mingeid makse ei maksta ju, siis on kindlasti veel odavamad kui raamatupoodides.

Pilet on 100 rutsi, mingi giid pakub oma teenuseid piletiputka juures. Varasematele kogemuste tuginedes on esimene reaktsioon on muidugi ei, aga paistab selline sümpaatne vana olema ja tahab ainult 100 rutsi kamba peale (väga odav) nii et oleme nõus. Esimene kasutegur ilmneb piletikontrollis, läheme vasakult ja järjekorras seismata. Pisut ebamugav tunne on aga naudingutes kärnad teatavasti ei sügele. Räägib meile siis kindluse ajaloost, hääldus on kaunis kehv, aga katketest võib ikka aru saada.

Hästi kõvasti haibitud koht Delhis, punasest liivakovist tehtud suur ehitis. Sama kunn kes Taj Mahal'i ehitas. Mingit erilist muljet ta küll ei jätnud, kohati oli räämas ja vajas kõpitsemist. Kunni maja mis kindluse sees oli, see paistis ka selline lihtsake, valge ühekorruseline maja, marmorist tehtud (seda olevat raske töödelda), haarlem kohe kõrval. Võibolla kohaliku jaoks oli see kõva sõna 300 aastat tagasi, eriti kui arvestada et isegi praegu paljud inimesed elavad telkides, aga meie mõistes suhteliselt lahja ehitis.

Õhtuti korraldatakse seal laseri- ja valgusshowd, aga me oleks pidanud rohkem kui tunni seda ootama nii et ei veena eriti ja sõidame hotelli tagasi. Kohalik murjam pakub helikopterit mulle müügiks (selline pisike mida saad õhku lennutada), fair price olevat 40 rutsi, lõpuks on nõus 5 rutsi eest mulle ära müüma. Eks need õige hinna ja soovitud hinna suhted turistide meeliskohtades umbes sellised ongi.

Õhtul oli paar päris head filmi telekas nii et magama saan alles 4-paiku hommikul

ESMASPÄEV 19.01.04

Täna on oma riiki tutvustava ettekande vamistamise päev. Algus tehti juba reedel ja teisipäev on ka veel selle jaoks reserveeritud. Pikkus 10 - 15 minutit. No kui nüüd rahulikult mõelda et kui kaua võtab ühe 10 minutilise presentatsiooni tegemine teemal mida sa enam-vähem valdama peaks, siis see annab pisut aimu sellest miline töötempo meil siin on. Maru rahulikult tuleb asja võtta :). Kuna tarkvara inimesed esitasid oma ettekandeid juba esmaspäeval, tegime meie pühap. õhtul oma asja valmis ja 2 päeva olid mõttes reserveeritud kirjade ja inteneti jaoks.

Kuna öösel oli vähe magatud ja see internetiühendus oli ka nii nagu ta oli, ei viitsinud seal CMC-s vegeteerida ja lõunat oodata. Võtsime meesperega riksha ja sõitsime hotelli tagasi. 4Tune´s sõime lõunat, Taago ja Anto sõid mingit kalavärki, mina kana. Maitsev oli, ainult et me ei teadnud, et sinna on tarvis riisi või mingit muud näksimist kõrvale tellida, nii et sellevõrra jäi nagu pisut lahjaks see lõunasöök. Jõime õlut ja pidasime Reisiplaani Varanasisse.